Keerises

Ma ei pruugi saada kõigest aru. Ma ei saagi.

Vahel lihtsalt vaatad lauseid ning jääd mõtlema hoopis inimesele nende taga. Milline ta tegelikult on, oli, saab olema?
Isegi mitte sellele, mis on ajendanud just nimelt seda lauset kirja panema, vaid lihtsalt, üldiselt - milline on ta päriselt?

Ja mis on üldse päriselt?
Millisel hetkel keegi teeskleb? Siis, kui räägib teistega? Kui täidab tööülesandeid? Kui tegeleb loominguga?
Milline neist minadest on päris? Või on kõik maskid. Või koosnebki see päris erinevate nägude kombinatsioonist?

Kas pusle saab olla poolik, kui ta ainult tükkidest koosnebki? Iga tükk on tervik, tükid koos on tervik, tükid pildiks jaotatuna on tervik. Ja ometi läbivad üldist pilti jooned, mis selle katki lõikavad. Või hoopis terviklikumaks muudavad? Sest täiuslikku pole olemas...

Kas mina ise näen õigesti? Ja kas on võimalik üldse õigesti näha? Vahel on nii maailm kui ka minu vaatevinkel sellele natuke viltu. Vahel annavad kaks viltust õige, aga mõnikord jälle keeravad kõik hoopis pahupidi. Ent vahet ma teha ei oska.

Tegelikult pole ma üldse mitte sassis praegu, lihtsalt mõtted keerutavad. Uudishimu pole mulle kunagi asu andnud.

Mis värvi on surm?
Kui ma väike olin, siis tahtsin tablette neelata, et sellele küsimusele vastust leida. Tõsise kavatsusega seda pärast teistele edasi rääkida! (õnneks seletati, et mul poleks võimalik tagasi tulla :))

Consumed -
kirjutamiskeeris on mu neelanud.

...mõned päevad on head ja mõned halvad. Aga mõned
lihtsalt erilised... :)