Oled sa kõndinud juulikuuööl läbi udu ja kastese heinamaa? Vaadanud suureks paisuvat kuud ning kuulatanud iga tirtsu hüüet. Kujutanud ette, et väga kaugel, ehk isegi kuu peal huikab esimene rong oma sireeni. Sirutanud oma käe ette, püüdmaks hiilgavat ööliblikat, aga sõrmed uppuvad udu sisse. Libisevad teisele poole ja igatsusest saab hetkeks rahulolu.
Oled sa astunud kesköötunnil täiskuu suunas mahajäetud taluhoonesse? Astunud läbi metsa, valge salliga end kummituseks muutes. Lugenud lagunenud tares pliidi alla kogunenud põlenud elu jäänuseid ja leidnud armastuskirja Magdale. Oled sa tundnud oma südame põksumist ja tardunud, sest kellegi soe hingeõhk õrritab su juukseid. Ja koerte haukumise peale oma mõtetest ärganud ning silmad vaatamiseks avanud.
Oled sa lugenud tänavalaternast langevaid lumehelbeid? Siis, kui öö on karge ja talv elab muinasjutus. Helbed lendavad nagu haldjatuled valgusvihus. Tahtnud jäädagi neid vaatama, enda sisse neelata, aga samas teadnud, et sellega kaoks maagia. Tajunud, et mõnd imet ei tohigi puutudes rikkuda, et see ka mälestustes imeliseks jääks.
Oled sa istunud pimedas augustiöös keset valgustamata linna? Kõndinud piki jõge ja üle peegelduvate sildade, varjudes puhunud seebimulle ja limpsinud šampust. Taevas on tume ja ainult seep hiilgab nõiduslikult, isegi enda ette ei näe. Ja oled sa siis kuulnud kaugustest kutsuvat muusikat, mis tabab iga sinu hetkelise tundevirve.
Oled sa kõndinud läbi Toomkiriku varemete, siis kui koit pole veel saabunud, aga loojang on ammu möödas? Kõndinud läbi ajast ja aja loost, hinganud sisse killukesi eelnevatest eludest ja vaadanud läbi võlvkaarte tulevasi. Oled sa sirutanud end vaatama tähti? Ja mõelnud, et kui nende kaudu on võimalik vaadata minevikku, siis on ehk võimalik ka aega ennast jälgida. Oled sa oodanud, kuni koidukiired tuleviku minevikuks muudavad ning astunud siis vaid selleks hetkeks tabatud olevikku.
Oled sa leidnud hetki, mis sinust su enda teevad?
1 kommentaar:
Kaidi, see on nii ilus.
Aitäh.
Postita kommentaar