Augustiöö

Hingan värsket õhku, pea kuklas, neelamas ööd.
Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti.

Maal.
Kuidas ma tahaksin osata!
Vise siia ja teine sinna, värvipritsmed.
Laialipillutud nagu peotäis liiva.
Pudemed tõmmatud pintsliga üle, et jääks paigale.
Ja isegi kõige hiiglaslikumad päikesed on nõnda tibatillukesed
kuskilt aegade tagant.
Kõnelemas.
Kõnelemas minuga.
Tähtkujud. Tunnen need ära,
kuid ei tea nimetusi.
Plinkimas ja ringi tiirutamas.
Iga korraga üha enam.
Justkui teaksid, et ma vaatan. Ja imetlen.
Edevad. Või lihtsalt
väga tähtsa sõnumi toojad.
Tibatillukesed ja suured,
kiulised lained ja jämedad kuristikud.
Taevas on põhjatu.
Sest seda polegi.
On vaid tuhmim ja eredam,
valgem ja tumedam.
Üks lõuend katab eelmise.
Ometi kumamas läbi.
Pilvede seest.
Udukogude tiivulistest joontest,
millele ulatuvad vaid noodid, mis on vaikus.
Vaikus ja alaline võnkumine.

Pööran, ammutan sügavikust.
Kildhaaval.
Korraks.
Näen ja neelan.
Selget sõõmu ja hetke.
Vaatan kui kaevu. Tagasi maailmaruumi algusesse.
Põhjatusse.
Ja ometi ringina taas minuni.
Sest lõppu pole.
Ja ilma lõputa pole ka algust.

Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti...


eile öösi