Võti 18.dimensiooni: 3. Linn

Kohe hakkas kehal soojem. Linna ümbritses helendav halo – see ulatus taevas kõrgele ja ning juba teel sammudes võis tunda selle mõju. Kummituslikku soojust ja valgust. Terve maa oli kaetud taoliste kuppellinnadega, linnast väljas elasid vaid mõned üksikud hulljulged inimesed. Inimesed, kes nautisid pika kasukaga külmas lumes sumpamist.

Kuid linnas oli soe ning valge ning linn pulbitses elust. Kuigi väljas lasuva pimeduse rusu oli siiagi jõudnud, siis sellegipoolest olid inimesed lustlikud ning üritasid elust võtta viimast. Nii hingelises kui füüsilises tähenduses. Enamike jaoks oli linn pideva ööelu sünonüüm, kuid leidus ka neid, kes peale töödki ei suutnud end vabaks lasta. Nagu ikka ja tavaliselt.

Hallitus silmas kõigepealt, ega nende riietus teiste seast liialt silma ei torkaks, kuid selle pärast polnud neil tarvis muretseda. Igal tänavanurgal võis märgata mõnd noortekampa, kelle seas oli pigem reegliks see, et kõik üritasid üksteisega karjuvalt vastuolulist riietust kanda. Nõnda sobisid Elli ja Hallitus oma paksude jaheda jaoks mõeldud rõivastega miljöösse just täpselt nii, nagu vaja: märkamatult.

Krätu peitis ennast valguse ja ülerahvastatuse eest Hallituse jaki hõlma alla. Poiss silitas teda kergelt läbi riide ning vaatas küsivalt Elli poole. Kumbki neist ei teadnud, mida järgmisena ette võtta või kus suunas minna.

Viimaks sulges Elli silmad ning pahvatas suure kiirusega välja: „Mevõimemuemajuurestläbiastuda.“

„Mis?“

„Mu ema. Ta elab siin, ehk teab meile mingit juhatust anda või nii. Tema juurde ma tegelikult jääda ei tahaks,“ ta takseeris pika pilguga Hallitust ning lisas, „ja ma arvan, et oleks parem, kui sina varjatuks jääksid!“

Hallitus vaatas talle mõistmatult otsa. Olgu, tüdruk ei tahtnud oma ema usaldada, aga Hallitus ei saanud kuidagi jääda varjatuks ilma, et nad lahku läheksid.

„Me ei saa lahku minna! Siis eksime mõlemad ja selle asemel, et midagi kasulikku teha, ajame mööda linna hoopiski üksteist taga.“

„Me ei lähe lahku. Sa jääd esikusse – ta nagunii ei tule toast välja kiikama, kes ringi kolistab, enne, kui ta enda uksele koputatakse. Ja pealegi,“ Elli tegi pausi, hingas siis sügavalt sisse ning sõnas huuli närides, „ma haarasin piloodi asjade hulgast kaasa valguspeegeldaja. Ta ei pane sind tähele! Hoolimata kogu oma ettevaatlikkusele on ta usaldav inimene. Ja minu suhtes eriti. Tule nüüd!“ tiris ta puiklevat Hallitust kaasa.

Poiss oli hämmelduses. Millal Elli veel seda oli jõudnud teha? Ja kus siis valguspeegeldaja on? Riiete alla peidetud?

Nagu vastuseks Hallituse küsimusele kompis tüdruk oma puusale seotud riidevolangi – see täitis niihästi rõivatüki kui ka panipaiga aset. Hallitus silmas sealt korraks välgatavat hõbesilindrit ning juba oligi see vaateväljast kadunud.

„Ma arvan, et just enne kohalejõudmist oleks paslik?“ kergitas tüdruk kõhklevküsivalt kulmu.

„Mulle ei meeldi see mõte,“ ütles Hallitus tõe otse välja, „sa tead, mulle pole kunagi need trikiteadused meeldinud!“

„Ilma nende trikiteadusteta oleksid sa ammuilma surnud, usu minu juttu! Või noh, kui ei taha, siis ära usu. Ega mina sundima ei hakka! Palun, eks?“ tõstis ta nüüd pilgu ning vaatas tõsiselt hallidesse silmadesse, „Ma tean, et sulle ei meeldi see mõte ja kõik, aga me peame olema tõsiselt ettevaatlikud. Sina võid ju teda usaldada, aga mina mitte. Pealegi, pealegi,“ tõstis ta käe, et katkestada vahelelõikavat Hallitust, „pealegi on teisigi põhjuseid. Vaata, mu ema tunneb Poolkeelt. Või noh, tundis kunagi. Ja kui see tegelane teada saab, et mina sind aitan, siis võtab ta kindlasti mu emaga ühendust. Ta on tore inimene, aga vahel … noh, ta unustab end rääkima ning võib kogemata öelda, et nägi sind Samarris enda ukselävel. Ning siis on Poolkeel sul jälle jälil. Päris tõsiselt, sa tead, kui ohtlikus olukorras me oleme. Just meie, mina sinuga koos, ära seda unusta. Ja ma ei kao kuhugi, kui sa seda peaksid mõtlema. Niikaua kuni me ei tea, miks ta sind jahib, peame üliettevaatlikud olema ning iga sammu hoolikalt kaaluma. Kui teame põhjust, saame ka vastavalt tegutseda. Senikaua aga kata ennast kasvõi valguspeegeldajaga! Kui see nii vastukarva on, siis minupärast kasuta oma fantaasiat ja mõtle, et see on miski muu. Ma ei tea, võlukunst, tulnukate salanipid või kurat teab mis veel. Nii, nüüd on see välja öeldud ja ma loodan, et seda pole tarvis uuesti üle rääkida?“

Hallitus vaatas tüdrukut üksisilmi ja noogutas sõnatult. Ellit ei näinud just tihti nõnda ülitõsisena, tavaliselt ta naljatles, et kriisist üle saada. Kuid nüüd oli näha, et tüdrukul oli hirm. Esimest korda mõistis Hallitus, kui väga ta tegelikult kartis. Võimalik, et ta kartis just seepärast nõnda palju, et neid ootas ees teadmatus. Õigemini, teadmatuses olid nad juba praegu. Ja Elli tahtis tegutseda. Teadmatuse vastu aga võidelda ei oska. Kuidas ennetada Poolkeelt? Mis tema plaanid üleüldiselt olid? Silmaga pitseeritud kirjade kaudu Hallitus teadis, et midagi on teoksil, kuid tundmatu korrespondent polnud kunagi detailidesse laskunud. Ikka ainult vihjed sellele, et kui Poolkeele plaanid teostuvad, siis lööb see kõik kaardid kogu maailmas segi. Kas ehk oli Ellil õigus? Teda mitte usaldada? Ja mida see silm tähistas? Ebamääraselt seostus see valgusega, päikesevalgusega. Aga Hallitus võis seda ka ette kujutada. Võimalik, et talle oli pihku sattunud mõni poolik rida vanadest õpetustest või lihtsalt sõnumitest. Või vanasõnasõnumitest. Ja nüüd üritas seda kuidagi seostada kõige toimuvaga.

„Lähme siis edasi. Oled kindel, et tema juurde minek hea mõte on?“

„Meil ei ole just erilist valikut, eks ole? Sina siin kedagi ei tunne ja tead, ta on nagu elav linnakaart! Tõsiselt, selle pärast ma arvangi, et see hea mõte on. Muidugi, ma tahan teda jälle näha ka,“ seda öeldes vajus Elli mõtisklusse ning sammus hajameelselt tuledesäras edasi. Ta näis instinktiivselt teadvat, kuhu minna, sest ringi ta eriti ei vaadanud.

Hallitus ei hakanud tüdruku mõtteid segama. Tema enda ema oli kadunud ja isa surnud. Peale ema kadumist ta oligi lihtsalt kodukohast lahkunud. Tal oli tegelikult palju sugulasi, mis oli suhteliselt ebatavaline, kuid ta ei suutnud neist kellegagi suhelda. Eriti kuna terve suguselts üritas teda „abistada“. See hõlmas põhiliselt tutiplutitamist ja omandipaberitele allkirja korjamist. Viimaks jättis Hallitus lauale kirja teatega: Siin on kümme paberit, millele olen alla kirjutanud. Minu poolest võite sinna igat teksti kirjutada, sest siin mind enam ei ole! Partsival.

Tõesti, seal teda enam polnud. Aga ei olnud tükk aega ka kuskil mujal. Ta vähemalt ei mäletanud, et oleks eksisteerinud, kõik toimus nagu unes ja oli ebareaalne. Enda jaoks teda ei olnud. Ja siis viisid jalad ta viimaks metsa väikesesse koopaonni. Mis ajast see seal juba oli või kelle poolt ehitatud, seda ei teadnud Hallitus siiani. Aga mõneks ajaks see sobis ja tõi rahu. Mõtisklused lambiaevastuste ja elu, linnade ja metsade, tähtede ja pimeduse üle äratasid ta vaikselt jälle üles. Ja ta oli õnnelik, et oli ühena vähestest asjadest kaasa võtnud paksu kasuka. Raske, kuid soe vammus oli tal peaaegu pidevalt seljas, sest linn oli kaugel ning metsaalune oli lume sisse kaevunud. Ja siis kohtus ta Elliga.

„Ma arvan, et nüüd oleme juba piisavalt lähedal,“ lausus Elli äkitsi.

Hallitus ohkas raskelt, kui nad varjulist kohta otsides peaaegu tervele majale ringi peale tegid ning viimaks rõdu alla seisma jäid. Elli õngitses oma paunast välja pisikese silindri ning poiss seisis vaikselt ja sulges silmad, Krätu võttis Elli enda õlale. Siis saputas tüdruk helendava segu Hallitusele peale. Sätendavalt keerlevate tolmukübemetena langes see tema kehale ning asus kohe Hallituse ümber uut kesta vormima. Järk-järgult lõi poiss kord helendama, kord sähvatama, laikude kaupa muutus ta peegelpinna sarnaseks. Viimaks tundus ta tähelepanematule silmale kohati kas nähtamatuna või siis valgusmänguna, mida tehisvalgustatud linnas tuli sageli ette. Olenes, millise nurga alt vaadata ja kuidas valgus langes tema kehakuju moonutama. Õhust, linna poolt vaadatuna meenutas ta sära poolest teemanti, kuid maapinnal võis märgata vaid hõbejalt võbelevat meelepetet.

„Nii, ma arvan, et ta ei pane sind tähele. Muidugi juhul, kui sa vait oled ja üleüldse lärmi ei tee. Kas võti on alles?“ küsis Elli veel ähmaselt sillerdavalt kujult üle.

See liigutas end ning kusagilt silmadehalli alt kõlas vastuseks: „Jah. Hoian kui silmatera. Aga miks sina selle pärast nõnda muretsed?“

„Sest see on oluline. Kõik on oluline. Isegi, kui selle saatja pole parimate kavatsustega, omab võti siiski mingit tähtsust. Pealegi, sina ei tundnud selle lõhna! Nagu … Kodu.“

„Aga kui see vallandab midagi halba?“

„Kõik on võimalik. Kõige hulka kuulub peale hea ka halb. Ja vastupidi. Aga selle üle ei ole meil praegu mõtet juurelda!“

Hallitus noogutas – tema hallid silmad paistsid kergema kardina tagant, et ta korralikult näeks. Seejärel lisas igaks juhuks:

„Õige. Ma olen sedapuhku sinuga nõus. Kas läheme otse majja sisse või on siin mingi süsteem või?“

Ta heitis esmakordselt majale läbipuuriva pilgu. Tumelilla värvi alt aimdus teraskonstruktsiooni, kahepoolset magnetismi, mis ometi neutraliseeris ennast. Maja oli neljakorruseline – hubaselt tilluke. Enamik siinseid elukohti (ja ka töökohti) kõrgusid ülal, et toime tulla ruumikitsikusega. See aga oli tugev ning mõnusalt retrohõnguline.

„Tule!“ viipas tüdruk ning Hallitus tõstis nüüd silmad kõrgustest tagasi sissekäigu suunas. Elli avas ukse ning kõigepealt sisenes küütlev kogu ning siis lipsas ka Elli sisse. „Me peame teisele korrusele minema. Mine ees ning tõmba ukse juures kõrvale.“

Nõnda koputaski Elli südame pekseldes oma ema uksele. Uks krääksatas sissepoole lahti ja üle selle piilus porgandikarva juuste ja teravate küüntega lühike naine.

„Elli!“ hüüatas ta ning tütart emmates lendas uks täies jõus avali. Hallitus ei kõhelnud, kui uksest sisse lipsas. Korraks tundis ta südametunnistusekoputust, kuid juba oligi ta ruumis sees.

Elligi polnud midagi märganud, tema silmad püsisid emal ning ta paistis neelavat iga sõna.

„Aga sa tead, minul on hea meel sind jälle näha. Minul kohe on. Kuidas su isal ka läheb? Ahh, tead, mis tast ikka, elus ja terve, eks? Noh, see ongi peamine. Aga tead see uus kinnisvaraarendaja muudkui käib mu ukse taga kohmerdamas – sa tead, ma ostsin ju terve maja ära! Tead ikka, eks? Jah noh, sain plaadilepingurahad ja mõtlesin, et nüüd teen selle ära. Aga vaat sellega maandusin nõnda, et mul on dilemma. See tähendab et teisisõnu kaks lemmat, eks ole ja mina ei tea. Peaksin ma ära müüma nüüd või siis mitte? Siin on nagu jube mõnus elada, aga see tegelane pakub hingehinda. Sellise magusa koha peale läbija ehitada. Nojah ja järjest enam inimesi tulevad maalt linna. Imestan, et su isa ikka selles külakeses suudab olla. Aga noh, eks me olegi erinevad. Mina tahan linna ja karjääri ja elada, aga tema tahab maale ja kodu ja lihtsalt laiselda. Mina laiselda ei oska, selles osas oled sa minusse, ma tean küll. Ära vaata mind nii, ma tean küll, et sa pudelis ei püsi. Sa mu uut plaati kuulanud oled? Päris mõnus chill sai, mulle endalegi meeldib …“

Ja nõnda ta rääkis aina edasi ja edasi, Elli aeg-ajalt naeratamas ning noogutamas. Pigem kuulates oma ema häälekõla kui tema sõnu, mis lihtsalt voolasid üle huulte. Naine tundus olevat mõnus ja soe ja ähmaselt tuttav. Aga kui ta laulja oli, siis ilmselt oli Hallitus tema pilti kuskil näinud.

„Aga sa ei tulnud ju ainult minu plära kuulama, eks ole? Ma teen sulle kohe teed. Uus pakk kohvi pole veel pärale jõudnud, sa tead küll, kuidas nende kallihinnaliste tellimustega on! Aga räägi ometi midagi? Mis tuul mu kalli Ellesmera ka siia on puhunud? Ma oleks arvanud, et sa teatad ette või midagi. Kas sul on mingi mure?“ ehmatas naine nüüd korraks ning vaatas oma musta silmapaariga puurivalt tütrele otsa.

„Tulin kevadet otsima,“ sõnas Elli impulsiivselt ja väga vaikselt. Nii, et Hallitus pidi kõrvu kikitama, et seda kuulda.

Naine pilgutas mõistmatult silmi.

„Ahh, ära pane tähele. Lihtsalt – sa paned mind unustama, et talv ei lähe kunagi mööda. Et peale talve ei olegi midagi. Sa oled nii kallis, ausalt!“ kallistas Elli äkitselt oma ema, silmad kergelt veekalkvel.

„Tasa-tasa nüüd,“ sõnas naine tütart emmates vaikselt.

Elli klammerdus tema külge ning Hallitus neelatas. Kuhu ta Elli ometi tirinud oli? Selle asemel, et mõnusalt olla ja elada ja elust rõõmu tunda, põgeneb tüdruk koos temaga üle lumeväljade ja kes teab, kuhu nende tee veel välja viib. Järjest enam hakkas ta mõtlema, et hoolimata tüdruku pidevast naljatlemisest pabistas ta tegelikult kogu aeg.

„Tead, tegelikult on kõik korras. Või vähemalt praegu, päriselt,“ sõnas Elli pooliku naeratusega, „lihtsalt hetkel on raske. Keeruline aeg minu jaoks, aga ometi … ometi olen ma põnevil. Hästi ergas, ma polegi end varem nõnda elusana tundnud. Ja viimasel ajal olen hakanud mõistma, mis on tähtis ja mis mitte.“

„Kullakene! Sa oled seda ju alati teadnud. Aga milles asi? Sa ei taha mulle rääkida?“

Elli raputas kahetseva pilguga pead: „Parem mitte. Aga sa saad mind aidata. Vaata, mul oleks tarvis linnas kuhugi minna, aga mul pole aimugi, kuhu. Ma ei tunne ju Samarrit, aga, noh, ütleme, et mul on vaja abi leida. Nõu saada. Vanade legendide kohta ja usaldusväärse inimesega rääkida. Ma ei oska seda seletada, aga mul on tarvis üks mõistatus lahendada. Tead sa kedagi?“

Naine kortsutas kulmu ning klõbistas sõrmedega vastu lauda.

„Ma tunnen siin väga paljusid, sa tead küll. Ja ma tunnen linna väga hästi. Mõistatust ja vanu legende? Ja usaldusväärne, ütled sa? Hmm, kõige rohkem oskavad saladusi hoida vardjad. Sa pole neist kuulnud? Ega minagi tea nende tööst midagi, aga need on tõsised inimesed ja oskavad kõige vanemaid ja katkendlikumaid legende tsiteerida. Kui keegi neist ei sobi su usaldusisikuks, siis ma ei suuda ette kujutada, kes veel. Jah, mul on neist ühe kontaktandmed. Kas ma annan aadressi või piisab laineühendusest?“ küsis ta nüüd kerge murega silmis, kuid edasi pärimata.

„Aadressi,“ sõnas Elli kindlalt ning lõi pilgu maha, „emm, mul on tõesti kahju, et ma sulle rääkida ei saa.“

Naine kallistas teda jälle ning sõnas: „Kui ei saa, siis ei saa. Milleks need emad siis on, kui mitte pimesi usaldamiseks ja tingimusteta aitamiseks?“

Elli naeratas.

„Ma pean tegelikult minema hakkama. Sellega on kiire.“

„Kuidas ma küll seda teadsin?“ ohkas naine raskelt, „aga olgu, ma otsin sulle aadressi ja palun tule vahepeal ikka läbi, eks?“

Väljudes olid mõlemad oma emotsioone kogunud ning lahkusid teineteisest küll raske südamega, kuid lootusrikkana. Hallitusel õnnestus taas enne Ellit esikusse lipsata.

„Ohh. Lähme!“ viipas tüdruk helendavale kogule ning mõlemad väljusid majast. Taas varjatud nurka jõudes võttis Elli välja valguspeegelduse silindri ning hoidis seda tagurpidi Hallituse kohal. Kübemed lendusid taas purgis sisse, tüdruk sulges selle hoolikalt ja peitis oma riietesse.

„Kas said infot?“ küsis Hallitus, ise vastust ette teades.

Tüdruk hoidis paberit enda käes ning noogutas: „Jah, ma arvan, et väga head kusjuures.“

Ta naeratas jälle ja hakkas suurima melu suunas kõndima. Hallitus järgnes vaikides. Ta polekski osanud midagi sõnada, temas möllasid ikka veel emotsioonid, kuigi Elli paistis jälle olevat pealtnäha muretu ja naljatlev tema ise. Hallitus mõtles enda ema peale ja Elli omale ja murepilvedele, mis ei tahtnud ja tahtnud lõppeda. Mida ta valesti oli teinud?