Hingetõmme

Olen praegu ühes mõnusas vaatluspunktis,
võngete keskel. Pooleldi ära kadunud.

Aga siiski mitte päris.
Kuulen kõikjal vaikust, mis kõneleb nii olnust kui tulevast.
Sõnadest aru ei saa, ei peagi, ei tohigi.
See lihtsalt on.

Vaikus. Ja maailm. Viis ja elu võnked.

...esimene samm...

Ääremärkused - Stepihunt

Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)

Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.

I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...

(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)

Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)

(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)

Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?

Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?

Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.

Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.

Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.

Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!

"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)

Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.

Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!

Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D

"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)

/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)

Keerises

Ma ei pruugi saada kõigest aru. Ma ei saagi.

Vahel lihtsalt vaatad lauseid ning jääd mõtlema hoopis inimesele nende taga. Milline ta tegelikult on, oli, saab olema?
Isegi mitte sellele, mis on ajendanud just nimelt seda lauset kirja panema, vaid lihtsalt, üldiselt - milline on ta päriselt?

Ja mis on üldse päriselt?
Millisel hetkel keegi teeskleb? Siis, kui räägib teistega? Kui täidab tööülesandeid? Kui tegeleb loominguga?
Milline neist minadest on päris? Või on kõik maskid. Või koosnebki see päris erinevate nägude kombinatsioonist?

Kas pusle saab olla poolik, kui ta ainult tükkidest koosnebki? Iga tükk on tervik, tükid koos on tervik, tükid pildiks jaotatuna on tervik. Ja ometi läbivad üldist pilti jooned, mis selle katki lõikavad. Või hoopis terviklikumaks muudavad? Sest täiuslikku pole olemas...

Kas mina ise näen õigesti? Ja kas on võimalik üldse õigesti näha? Vahel on nii maailm kui ka minu vaatevinkel sellele natuke viltu. Vahel annavad kaks viltust õige, aga mõnikord jälle keeravad kõik hoopis pahupidi. Ent vahet ma teha ei oska.

Tegelikult pole ma üldse mitte sassis praegu, lihtsalt mõtted keerutavad. Uudishimu pole mulle kunagi asu andnud.

Mis värvi on surm?
Kui ma väike olin, siis tahtsin tablette neelata, et sellele küsimusele vastust leida. Tõsise kavatsusega seda pärast teistele edasi rääkida! (õnneks seletati, et mul poleks võimalik tagasi tulla :))

Consumed -
kirjutamiskeeris on mu neelanud.

...mõned päevad on head ja mõned halvad. Aga mõned
lihtsalt erilised... :)

Ei, ausalt, täna olin ma väga tubli. :)
Tegin ära analüüsitöö (lk sai 12) läbi peavalu, päris hea tuli. Ma ise vähemalt arvan.
Tegelikult ma üldse postitan midagi, sest see artikkel kohvist on päris huvitav. Mõtlesin jagada...

Jep, ma olin täna nii tubli. :)

Tulin hommikul üles. Mõelge vaid!
Lõpetasin Tumedaima poole. Ma oleksin seda eile teinud, kui arvuti poleks lollitama hakanud. (millegi pärast ei meeldi talle laadija juhe, selle peab alles pärast käimalülitamist sisse panema)
Vaatasin, mis kellaks homme kodutöö on vaja esitada. ;)
Käisin väljas lehti lugemas ja sügist piilumas.
Tegin internetis fotodele tiiru peale.

Jep, ma olin täna nii tubli. :)
(ma joonistaksin siia silmipööritava näo, kui ma oleksin piisavalt tubli, et uurida, mis märgistusi selleks tarvis läheb!)

/oh seda eneseirooniat! igatahes olin tublim kui üleeile...

Laaditud

Alles nüüd ma tunnen, et suvi maal laadis tõesti mu akusid. Enne ei märka, kui vajadus on.

Ööd, mis olid täis udu ja tirtsusid, kuu pea igal hetkel hõõgumas.
Päevad, mis kulgesid kahekesi iseendaga, kuuma kohvi, pannkookide ja värskelt korjatud marjade moosiga.
Üksindus ja rahu oli see, mis hästi mõjus. Aeg kestis kauem, sest ma ei lugenud teda.
Jasmiinilõhnane...

Nii hea on nüüd tagasi mõelda ja sellest energiat neelata.

Sügis on kooli suhtes alati parem kui kevad. :)

Draakonipilved

Vahtraninapropellerid tõstsid põristades maast üles. Aga kõik draakonipilved pahistasid ninasõõrmetest suitsu ja pilutasid kahtlustavalt oma eresiniseid silmi, päikesekiired ripsmetena ümbritsemas. Jäin otse vaatama nende unistuste sisse.

Täna need säbrutasid...

Ma vihkan arvutit. Ma teen ta lahti heade mõtete ja ausa sooviga midagi mõnusalt kasulikku teha ja siis... Ma teen arvuti lahti!

(isegi interneti puudumine ei aita, maal kogesin ;))

Spirited away...

Hinges on see tunne, mis kunagi vanasti, sügisel. See nukrus, tühjus ja sügavus.

Kõik muu peale tunnete ja mõtete on justkui tähtsusetu. Igapäevaelu liigub lihtsalt edasi. Mul pole vajadust sellest rääkida, kirjutada.

Bored by small-talk...

Tahaks jõuda nendesse sügavustesse, kust kunagi ammu põgenesin. Tõsta tunded üles, otsida nad hästipeidetud urgastest välja.

Julgeda vaadata nende kõikide sisse...

Öös on ...

Oled sa kõndinud juulikuuööl läbi udu ja kastese heinamaa? Vaadanud suureks paisuvat kuud ning kuulatanud iga tirtsu hüüet. Kujutanud ette, et väga kaugel, ehk isegi kuu peal huikab esimene rong oma sireeni. Sirutanud oma käe ette, püüdmaks hiilgavat ööliblikat, aga sõrmed uppuvad udu sisse. Libisevad teisele poole ja igatsusest saab hetkeks rahulolu.

Oled sa astunud kesköötunnil täiskuu suunas mahajäetud taluhoonesse? Astunud läbi metsa, valge salliga end kummituseks muutes. Lugenud lagunenud tares pliidi alla kogunenud põlenud elu jäänuseid ja leidnud armastuskirja Magdale. Oled sa tundnud oma südame põksumist ja tardunud, sest kellegi soe hingeõhk õrritab su juukseid. Ja koerte haukumise peale oma mõtetest ärganud ning silmad vaatamiseks avanud.

Oled sa lugenud tänavalaternast langevaid lumehelbeid? Siis, kui öö on karge ja talv elab muinasjutus. Helbed lendavad nagu haldjatuled valgusvihus. Tahtnud jäädagi neid vaatama, enda sisse neelata, aga samas teadnud, et sellega kaoks maagia. Tajunud, et mõnd imet ei tohigi puutudes rikkuda, et see ka mälestustes imeliseks jääks.

Oled sa istunud pimedas augustiöös keset valgustamata linna? Kõndinud piki jõge ja üle peegelduvate sildade, varjudes puhunud seebimulle ja limpsinud šampust. Taevas on tume ja ainult seep hiilgab nõiduslikult, isegi enda ette ei näe. Ja oled sa siis kuulnud kaugustest kutsuvat muusikat, mis tabab iga sinu hetkelise tundevirve.

Oled sa kõndinud läbi Toomkiriku varemete, siis kui koit pole veel saabunud, aga loojang on ammu möödas? Kõndinud läbi ajast ja aja loost, hinganud sisse killukesi eelnevatest eludest ja vaadanud läbi võlvkaarte tulevasi. Oled sa sirutanud end vaatama tähti? Ja mõelnud, et kui nende kaudu on võimalik vaadata minevikku, siis on ehk võimalik ka aega ennast jälgida. Oled sa oodanud, kuni koidukiired tuleviku minevikuks muudavad ning astunud siis vaid selleks hetkeks tabatud olevikku.

Oled sa leidnud hetki, mis sinust su enda teevad?

Suured vesised silmad

Milline tohutu kurbus võib inimest vahel tabada. Nõnda, et ise ka ette ei aima. Nõnda, et põhjust justkui polekski. Kurbus tuleb lihtsalt peale, surub end kurgu alla ja vaatab oma suurte vesiste silmadega otsa. Vaatab nii, et tema silmadest vaid iseennast näed, ujumas selle tohutu kurbuse sees. Ujumas nõnda, et välja ei tahagi sellest saada. Tahadki neelata alla neid pisaraid ja ängi, neelata pimedust ja valu. Sukelduda üleni kurbuse sisse.

Ja see võib igal hetkel juhtuda. Siis, kui naeratad ja räägid midagi lõbusat. Kui lendad, jooksed, tormad tuulena ringi. Siis, kui oled õnnelik. Üks ei välista teist ja üks põhjustab teist. Või vastupidi. Kurbus tuleb ja tabab.

Tabab hetkekaupa, mälestuste ja inimeste kaupa. Tabab lihtsalt ja korraks, tabab aru saamata, miks. Poeb hinge ja kõnnib seal kõik käänud läbi, jäljerada järel. Jäljerada pisaratest, võltsnaeratustest, vihapilkudest, pettumusetorgetest, katki rebitud mõtetest ja tunnetest.

Kurbus tuleb ja läheb. Jätab järele jäljed ja lubab uuestigi külastada. Sina kurbuse sees ja kurbus sinu sees. Tuleb ise. Läheb siis, kui sina lubad. Kui enam kurbusest kinni ei hoia, tema tahab ka vaba olla. Külastada teisi hingi ja hingetusse süstida tunnet.

Kurbus oma suurte vesiste silmadega laseb olla sina ise. Ja kui valmis oled, siis lase tal minna. Tema jäljed jäävad, mälestused ja tunded jäävad. Ja need aitavad edasi, aitavad päriselt ja läbi enda viimaks siiralt naeratada.

Kes küll sellega hakkama sai? ;)

Tunnistage üles, on karistus kergem!

/ütles detektiiv kahtlusalusele, kui kõik muud nipid süüdistuse esitamiseks olid vett vedama läinud...

Sleeping rain

Sügis on värviline.

Mulle meeldib hall sügis. Täis vihma klõbinat ja viskisõõme. Vihmaga tuleb alati palju häid mõtteid. Või lihtsalt teistsuguseid, hinge ja omaenda eluga. Juurdlevaid, analüüsivaid, metsas ringi luusivaid ja halliks hundiks maskeeruvaid... Inspiratsiooni, mis rebib seest kõik lõhki ja jääb. Jääb nii kauaks meelde, et isegi ühestainsast sõnast hakkab valus. Või ilus. Või nõnda tühi, et uus algus on käega katsuda.
Hall vihm paneb teksti elama.

Värvid panevad ennast elama. Ja nõuavad šampust. Kihisevat nagu värvide sees magav vihm. :)

/aga värvilisel sügisel on selge taevas ja mitmes värvis kiiskavad tähed!