Ma nägin langevat tähte.

Ja iga kord maalt tulles on mul tunne, et unustasin midagi.
Nüüd ma tean, et see on väike tükike mu südamest. :)

Üks maailm, mis seal on tõeline, taandub siin fantaasiaks.
Mõistus murrab läbi.


...la época del mitos...

Krobeline

Kõik on kuidagi tõeline.
Peale pikka pikka pikka aega.
Ma astun ja jalgade all on maa.
Ja see linik sõrmede all on krobeline.
Ja ma ei kuula oma südametukseid kuni need valesti löövad.
Linnud tungivad pööningule. Metstilder! Metstilder! Metstilder! (või siiski mitte)
Ja kõndides tulevad mulle meelde kõik lood, mis on kunagi saanud kirja või mis on korraks ideeks koorunud. Kus istus keegi ja kus keegi tähti vaatas ja see on natuke nostalgiline. Aga natuke rohkem lihtsalt tuttav. Tuttav lõhn.
Millegi alguse lõhn. Uue loo. Või lihtsalt uue kevade.

Nii tõeline.





...võib-olla ma ikkagi olen olemas..:)

head!

Kõik inimesed, keda me oma elus puudutame; kes meid puudutavad...
Kes oskavad sind näha.
Keda sina tahad osata näha.
Kelle pärast sa ka üksinda olles oled natuke teisem.
Mitte nii külm ja mitte nii tühi. Südames hõõgumas...hästi natuke kulda.

Ilusad.
Ja sa tead, et keegi on.
Ja see rahu võtab sõnatuks.

Vaid naeratad.
Silmadega.

Nemad ongi maagia.


---------------------

teadmata kadunud

me tantsisime nii kaua
võta mul käest ja naera
katki need silmad, mis kunagi head, nii head...
ma enam ei tunne end ära
kus te olete?
enam ei tea?
joosta pole vaja, tähed ei kuku sest kiiremini valla
.
.
.
õõnsal häälel sosistan: hein kõrgub pilvede alla



...nimed. nad võtavad meilt nii palju. teevad meile näo, mille järgi elada...

/lumi tõi mu naeratuse tagasi
aga asupaik ikka on teadmata/

kümnes teetähis

Üks jalg, teine jalg,
üks käsi, teine käsi.
Keha on raske ja tuulest ei tõuse
kiskja soovimas tagasitulekut.

Kellad helisevad, helistavad:
tule-tule-tule-tule-tule-tule-tule-tule
koju!
Tule mu sisse tagasi!

Sügavustest pinnale,
sügavustest pinnale
peeglikildudest sirutus taevasse!
Öökullisilmad ärkavad,
peeglikildudest sirutus taevasse,
lendamas!
Tiibades tume ja tiibades hele,
sulgedes tasakaal.

Lained
ja lained lendamas,
tiivad on laiad lendamas.
Väravast läbi, kivisest, samblasest,
tulen su sisse tagasi!

: : : : :

Where do I belong?
Where do I fit?
Who are my people?
Where do my loyalties lie?

We all choose our tribe.
It's that need to belong.
To live within boundaries because it's scary on the outside, on the fringes.
Some labels are forced on us.
They mark us,
set us apart 'til we're like ghosts just drifting through other people's lives.
But only if we let the labels hold.

You can piss your whole life away trying out who you might be.
It's when you've worked out who you are that you can really start to live.

- Being Human s1e4 -

Viltune öö

Tänavalatern enam ei kustu. Enam ei sütti. See on nii püsiv. Püsiv nagu muutused meie elus.

Armastus elas metsas.
Kunagi ma kirjutasin nii. Ja joonistasin. Ühel teisel eluajal. Ei, ikka samal. Aga mälestused kaiguvad nii kaugelt, et mõnikord läheb see natuke sassi. Ma ei olnud teine inimene. Võib-olla ainult natuke parem.

Ja mõnikord tekib mõte, et mis siis, kui see, kes sa tegelikult oled, kes mina olen, on midagi kurja.
Kas sel teadmishetkel me lepiks sellega? Kes ma olen. Või eemalduks endast. Ja elaks
ülejäänud elu magades, kordagi ärkamata.
Kas oleks olemas ka kolmas valik või on see ainult meie soovunelm. Unistus.
Muinasjutt halvast, kellest sai hea. Ja samal ajal, miks ei võiks muinasjutud olla tõesed.
Igas meie sammus on maagiat, armastust, väge. Ja ometi peetakse sedagi vaid unistuseks.

Mul ei ole hea olla. Ei, ei ole veel. Endiselt kõrvetab ja ma olen täis valesid, millest väljapääsu leidmine nõuab enamat kui ma praegu pakkuda suudan.
Ja ikka. Maailm on ikka ime. Ainult nii kaugel, praegu ma ainult näen ja jälgin.
Isegi kõige ootamatumad tunded ei suuda seda hägu päriselt hajutada. Nii rahulik.
Armastus jääb alles. Sa võid olla täis tühjust, hing võib kaduda, sulada kõige muuga kokku.
Armastus jääb. Isegi kui pole kedagi, kes seda tunneks.

Taastõusmine on alati raskem kui tõusmine. Ja väärtuslikum.
Ma jõuan tagasi. Ainult aeg seisab natuke paigal. Ootab mind järele?

Aga inimesed, te olete imelised! Tõelised. Mis sellest, et praegu ei näi miski tõeline. See ei tähenda, et see tegelikult nõnda poleks.

...maailm kustub päikesetõusuga...