Luulekogust

Uhhuu, tere kallid!

Nüüd siis lugu sealmaal, et olen kokku pannud oma luulekogu. Nõnda, et ise ka rahul olen. Aga selle väljaandmiseks oleks veidike raha ka tarvis.

Hooandja projekti alt saab raamatu sündi toetada.

(Nüüd siis blogi enam millekski muuks ei kasutatagi kui reklaamiks, eks? ;))

Aga igatahes, oleksin väga õnnelik. Südamest. Ikka.

1' teetähis

mul on tähtedest mantel

kraega

kui saabun jäätunud maale

klaasjad peeglid härmas keeglid

kriiiii

käib lumilindude hääl

läbi valgest valusast

süda on külm ja hangedes soojus

päästan valla mantlihõlmad

ning lumele selle laotan

vabanen tähtedest

põlvili laskun laup lumele vastu

käed libistan tiibadeks

lumilinnuks nii muundun

kriiii

peakallutus paremale

lumel kiiskavad

lumel kutsuvad nüüd

teemanttähed

kriiii

nokaga neelan tule

lumel kustuvad teemanttähed

lendan 

südames tuli

kriiii

sulab läbi jäämaast

ja täiesti nõiduslikult leidsin hiljem siia juurde selle loo

jõud

Võite õnne soovida - andsin lahkumisavalduse. 

(Ja no ühtlasi võib ka tööpakkumisi teha, sest aprillist alates mul hetkeseisuga seda veel pole.:))

Näib, et olen ise hakanud Mangi horoskoopi täide viima. Omaenda tegevusega ettekuulutuse täideviimine ja nõnda edasi.

Hea tunne on. Rahutus kasvas juba pikka aega. 

Ja üle väga pika aja käisin eile kiikumas. Kui vahepeal oli hirm muutunud selliseks tagasihoidvaks jõuks, siis nüüd on see taas taganttõukav jõud.

Ja mul on selle üle ka hea meel.

tule, tüdruk!

annan sulle õnne kaasa

annan sulle armastuse

kingin ennast

surematuks

Viimaste nädalate kummitaja..:)

kirjutamisest

Ma lasksin neil end võtta ja ära viia.

Mõistmata kui palju ohvreid see kaasa toob.

Ei saa öelda, et ma otsesõnu kahetseksin...

ehk kunagi

tulevikus.

Kuid kas ma annaksin end kõhklemata uuesti?

Ma tõesti ei tea. Õnneks ei pea seda enam uuesti otsustama.

Nüüd juba lihtsalt nõnda on. Elangi nendega. 

See kummaline maailm on saanud nõnda omaseks, et see pole enam osa minust, olen ise osa sellest.

Alla neelatud ja läbi kasvanud. :)

Ma olen mitmele inimesele rääkinud, kuidas ma neli aastat mitte midagi ei kirjutanud. Kunagi isegi päriselt teadmata, miks see nõnda oli. Halvad ajad ja mustad augud ja asjade kokkulangemine?
Nüüd vist tean. See on see meeletu hirm ära kaduda.
Eelmisel korral pöörasin tol hetkel tagasi, seekord mitte. Teeristi tundsin ära küll.

Mu ajaarvamine algab päevast, mil uuesti kirjutama hakkasin.
Viis aastat ja umbes tuhat lehekülge hiljem olen ma valmis iseendale tunnistama, et olen kirjanik.

Ma tulin täna siia.

Tahaks põgeneda. Vist. Ma ei oska enam isegi oma valesid üles loendada.

Armastan? Ei armasta? Juba väiksena küsisin karikakardelt küsimust sedapidi. Ehk ongi nõnda loogilisem, oma tundeid ära tunda saab mõnikord vist ainult tagantjärgi.

Tegelikult ei tulnud ma siia kõnelema, tulin teetähiseid lugema, aga oli vist tarvis hingata.

*

ma vist olen kirja pannud 
mitu küünelakist kantud luuletust
sinine
ilu on saamas kinnisideeks
lasuriidine ja pragunev
...
kurbus on alati olnud mu sõbraks
täis värve ja erksaid huuli
ja silmi
neid neetud silmi 
mida vaevalt veel ära tunnen
ses võrratus vales ja vaikuses
pühendan ülejäänud elu
ilule

*

See aasta kuulub ilule ja nõidadele.

watershed

Mai

Tere! Pole ammu näinud, võib-olla üldse mitte kunagi.

Mitmed eluajad on läbi vuhisenud ja mitmed lood on jäänud ootele.

Olen kohvist loobunud ja tulnud tagasi.

Kopsud on olnud kokku surutud ning taas vibreerima löönud.
Olen lugenud ja kirjutanud.

Olen silmist olnud surnud.

Aga kes neist halbadest asjadest ikka rääkida tahab...

Ja kes neil headel aegadel ikka aega maha tahab võtta...

Suvi on. Kivid on kuumad. Nahk õhetab. Silmad naeratavad.

Tuul tuhiseb.

Katsun varbaga vett. Sillerdab ja virrendab.
Meil on kellukesed kõrvus!

Laula kaasa - õhust kasvab õrnus.

Päiksekuldsed liblikad, sulakullast juuksed

liuglevad lennates

ja hingavad soojust su liigestesse.

Südant ja naeru teile!