kirjutamisest

Ma lasksin neil end võtta ja ära viia.

Mõistmata kui palju ohvreid see kaasa toob.

Ei saa öelda, et ma otsesõnu kahetseksin...

ehk kunagi

tulevikus.

Kuid kas ma annaksin end kõhklemata uuesti?

Ma tõesti ei tea. Õnneks ei pea seda enam uuesti otsustama.

Nüüd juba lihtsalt nõnda on. Elangi nendega. 

See kummaline maailm on saanud nõnda omaseks, et see pole enam osa minust, olen ise osa sellest.

Alla neelatud ja läbi kasvanud. :)

Ma olen mitmele inimesele rääkinud, kuidas ma neli aastat mitte midagi ei kirjutanud. Kunagi isegi päriselt teadmata, miks see nõnda oli. Halvad ajad ja mustad augud ja asjade kokkulangemine?
Nüüd vist tean. See on see meeletu hirm ära kaduda.
Eelmisel korral pöörasin tol hetkel tagasi, seekord mitte. Teeristi tundsin ära küll.

Mu ajaarvamine algab päevast, mil uuesti kirjutama hakkasin.
Viis aastat ja umbes tuhat lehekülge hiljem olen ma valmis iseendale tunnistama, et olen kirjanik.