kirjutamisest

Ma lasksin neil end võtta ja ära viia.

Mõistmata kui palju ohvreid see kaasa toob.

Ei saa öelda, et ma otsesõnu kahetseksin...

ehk kunagi

tulevikus.

Kuid kas ma annaksin end kõhklemata uuesti?

Ma tõesti ei tea. Õnneks ei pea seda enam uuesti otsustama.

Nüüd juba lihtsalt nõnda on. Elangi nendega. 

See kummaline maailm on saanud nõnda omaseks, et see pole enam osa minust, olen ise osa sellest.

Alla neelatud ja läbi kasvanud. :)

Ma olen mitmele inimesele rääkinud, kuidas ma neli aastat mitte midagi ei kirjutanud. Kunagi isegi päriselt teadmata, miks see nõnda oli. Halvad ajad ja mustad augud ja asjade kokkulangemine?
Nüüd vist tean. See on see meeletu hirm ära kaduda.
Eelmisel korral pöörasin tol hetkel tagasi, seekord mitte. Teeristi tundsin ära küll.

Mu ajaarvamine algab päevast, mil uuesti kirjutama hakkasin.
Viis aastat ja umbes tuhat lehekülge hiljem olen ma valmis iseendale tunnistama, et olen kirjanik.

Ma tulin täna siia.

Tahaks põgeneda. Vist. Ma ei oska enam isegi oma valesid üles loendada.

Armastan? Ei armasta? Juba väiksena küsisin karikakardelt küsimust sedapidi. Ehk ongi nõnda loogilisem, oma tundeid ära tunda saab mõnikord vist ainult tagantjärgi.

Tegelikult ei tulnud ma siia kõnelema, tulin teetähiseid lugema, aga oli vist tarvis hingata.

*

ma vist olen kirja pannud 
mitu küünelakist kantud luuletust
sinine
ilu on saamas kinnisideeks
lasuriidine ja pragunev
...
kurbus on alati olnud mu sõbraks
täis värve ja erksaid huuli
ja silmi
neid neetud silmi 
mida vaevalt veel ära tunnen
ses võrratus vales ja vaikuses
pühendan ülejäänud elu
ilule

*

See aasta kuulub ilule ja nõidadele.

watershed

Mai

Tere! Pole ammu näinud, võib-olla üldse mitte kunagi.

Mitmed eluajad on läbi vuhisenud ja mitmed lood on jäänud ootele.

Olen kohvist loobunud ja tulnud tagasi.

Kopsud on olnud kokku surutud ning taas vibreerima löönud.
Olen lugenud ja kirjutanud.

Olen silmist olnud surnud.

Aga kes neist halbadest asjadest ikka rääkida tahab...

Ja kes neil headel aegadel ikka aega maha tahab võtta...

Suvi on. Kivid on kuumad. Nahk õhetab. Silmad naeratavad.

Tuul tuhiseb.

Katsun varbaga vett. Sillerdab ja virrendab.
Meil on kellukesed kõrvus!

Laula kaasa - õhust kasvab õrnus.

Päiksekuldsed liblikad, sulakullast juuksed

liuglevad lennates

ja hingavad soojust su liigestesse.

Südant ja naeru teile!

tantsivad sõrmed

Eile juhtus midagi. 
Rõõm...Murrang...Selgus...Tahe... 

Lend algas uuesti. 





Võib-olla ma siiski tean. :)

...and the end is here

Supernaturali video

Merlin sai läbi. See oli minu turvasari. See, mida vaadata, kui kõik on täiega ... lumehanges.
Naljakas, sest tegelikult oli tegu ju natuke lastekaga. 

Aga mingil müstilisel põhjusel puges see nii-nii väga mulle sisse. 

Kohe nii väga, et siia märge jätta. :)

Aga ilusaid pühi ja maagilist aega kõigile!

tants

meie lend on karge ja kallis

meie soovid on loodud laulma

me juuste hõbehallid

on põimitud juttude pauna...

Ma jõudsin täna tagasi sellesse armastusse. Sellesse, mis oli kaks aastat tagasi. Hing on puhas.

Palju õnne ja aitäh.. :)

Aga teile soovin hästi hästi hästi ilusat aega!

Ja peale kaht kuud soovitan kõigile väga 5-rütmi-tantsu!