Hingetõmme

Olen praegu ühes mõnusas vaatluspunktis,
võngete keskel. Pooleldi ära kadunud.

Aga siiski mitte päris.
Kuulen kõikjal vaikust, mis kõneleb nii olnust kui tulevast.
Sõnadest aru ei saa, ei peagi, ei tohigi.
See lihtsalt on.

Vaikus. Ja maailm. Viis ja elu võnked.

...esimene samm...

Ääremärkused - Stepihunt

Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)

Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.

I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...

(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)

Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)

(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)

Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?

Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?

Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.

Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.

Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.

Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!

"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)

Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.

Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!

Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D

"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)

/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)

Keerises

Ma ei pruugi saada kõigest aru. Ma ei saagi.

Vahel lihtsalt vaatad lauseid ning jääd mõtlema hoopis inimesele nende taga. Milline ta tegelikult on, oli, saab olema?
Isegi mitte sellele, mis on ajendanud just nimelt seda lauset kirja panema, vaid lihtsalt, üldiselt - milline on ta päriselt?

Ja mis on üldse päriselt?
Millisel hetkel keegi teeskleb? Siis, kui räägib teistega? Kui täidab tööülesandeid? Kui tegeleb loominguga?
Milline neist minadest on päris? Või on kõik maskid. Või koosnebki see päris erinevate nägude kombinatsioonist?

Kas pusle saab olla poolik, kui ta ainult tükkidest koosnebki? Iga tükk on tervik, tükid koos on tervik, tükid pildiks jaotatuna on tervik. Ja ometi läbivad üldist pilti jooned, mis selle katki lõikavad. Või hoopis terviklikumaks muudavad? Sest täiuslikku pole olemas...

Kas mina ise näen õigesti? Ja kas on võimalik üldse õigesti näha? Vahel on nii maailm kui ka minu vaatevinkel sellele natuke viltu. Vahel annavad kaks viltust õige, aga mõnikord jälle keeravad kõik hoopis pahupidi. Ent vahet ma teha ei oska.

Tegelikult pole ma üldse mitte sassis praegu, lihtsalt mõtted keerutavad. Uudishimu pole mulle kunagi asu andnud.

Mis värvi on surm?
Kui ma väike olin, siis tahtsin tablette neelata, et sellele küsimusele vastust leida. Tõsise kavatsusega seda pärast teistele edasi rääkida! (õnneks seletati, et mul poleks võimalik tagasi tulla :))

Consumed -
kirjutamiskeeris on mu neelanud.

...mõned päevad on head ja mõned halvad. Aga mõned
lihtsalt erilised... :)

Ei, ausalt, täna olin ma väga tubli. :)
Tegin ära analüüsitöö (lk sai 12) läbi peavalu, päris hea tuli. Ma ise vähemalt arvan.
Tegelikult ma üldse postitan midagi, sest see artikkel kohvist on päris huvitav. Mõtlesin jagada...

Jep, ma olin täna nii tubli. :)

Tulin hommikul üles. Mõelge vaid!
Lõpetasin Tumedaima poole. Ma oleksin seda eile teinud, kui arvuti poleks lollitama hakanud. (millegi pärast ei meeldi talle laadija juhe, selle peab alles pärast käimalülitamist sisse panema)
Vaatasin, mis kellaks homme kodutöö on vaja esitada. ;)
Käisin väljas lehti lugemas ja sügist piilumas.
Tegin internetis fotodele tiiru peale.

Jep, ma olin täna nii tubli. :)
(ma joonistaksin siia silmipööritava näo, kui ma oleksin piisavalt tubli, et uurida, mis märgistusi selleks tarvis läheb!)

/oh seda eneseirooniat! igatahes olin tublim kui üleeile...

Laaditud

Alles nüüd ma tunnen, et suvi maal laadis tõesti mu akusid. Enne ei märka, kui vajadus on.

Ööd, mis olid täis udu ja tirtsusid, kuu pea igal hetkel hõõgumas.
Päevad, mis kulgesid kahekesi iseendaga, kuuma kohvi, pannkookide ja värskelt korjatud marjade moosiga.
Üksindus ja rahu oli see, mis hästi mõjus. Aeg kestis kauem, sest ma ei lugenud teda.
Jasmiinilõhnane...

Nii hea on nüüd tagasi mõelda ja sellest energiat neelata.

Sügis on kooli suhtes alati parem kui kevad. :)