Milline tohutu kurbus võib inimest vahel tabada. Nõnda, et ise ka ette ei aima. Nõnda, et põhjust justkui polekski. Kurbus tuleb lihtsalt peale, surub end kurgu alla ja vaatab oma suurte vesiste silmadega otsa. Vaatab nii, et tema silmadest vaid iseennast näed, ujumas selle tohutu kurbuse sees. Ujumas nõnda, et välja ei tahagi sellest saada. Tahadki neelata alla neid pisaraid ja ängi, neelata pimedust ja valu. Sukelduda üleni kurbuse sisse.
Ja see võib igal hetkel juhtuda. Siis, kui naeratad ja räägid midagi lõbusat. Kui lendad, jooksed, tormad tuulena ringi. Siis, kui oled õnnelik. Üks ei välista teist ja üks põhjustab teist. Või vastupidi. Kurbus tuleb ja tabab.
Tabab hetkekaupa, mälestuste ja inimeste kaupa. Tabab lihtsalt ja korraks, tabab aru saamata, miks. Poeb hinge ja kõnnib seal kõik käänud läbi, jäljerada järel. Jäljerada pisaratest, võltsnaeratustest, vihapilkudest, pettumusetorgetest, katki rebitud mõtetest ja tunnetest.
Kurbus tuleb ja läheb. Jätab järele jäljed ja lubab uuestigi külastada. Sina kurbuse sees ja kurbus sinu sees. Tuleb ise. Läheb siis, kui sina lubad. Kui enam kurbusest kinni ei hoia, tema tahab ka vaba olla. Külastada teisi hingi ja hingetusse süstida tunnet.
Kurbus oma suurte vesiste silmadega laseb olla sina ise. Ja kui valmis oled, siis lase tal minna. Tema jäljed jäävad, mälestused ja tunded jäävad. Ja need aitavad edasi, aitavad päriselt ja läbi enda viimaks siiralt naeratada.
