Võti 18. dimensiooni: Proloog

Päike sillerdas üle kartulipõllu õhtule vajudes. Ilm oli nõnda ilus, et väike tüdruk oli end kuuri taha lauavirna otsa upitanud ning kavatses nüüd päikeseloojangut vaadelda. Põlved kõverasse kurgu alla tõmmatult kallistas ta oma jalgu ning liigutas plätudel lebavaid varbaid. Tema erksalt liikuvad silmad kõmpisid koos päikesekiirtega üle terve nurme. Järsku lõi silmasinistes väratama roheline ning tüdruk istuski juba tikksirgelt, pilk suunatud kartulivagude poole.

Sinna oli talle märkamatult tekkinud midagi sillerdavat, sibelevat ja kummituslikult hõljuvat. Tüdruk jäi seda üksisilmi vaatama ja roheline värv tema silmades üha süvenes. Korraga ei suutnud ta enam paigal püsida ning kargas püsti. Trotsivast pilgust hoolimata reetis tema närvilisust huulte närimine. Endale aru andmata tõmbas ta järjest oma mõnede hammastega üle huulte ning mudis oma sõrmi. Esimese sammu tegi ta kõhklevalt, kuid siis kõndis juba otsusekindlamalt kummalise kiirguse suunas.

Helendav silm, sest just silm see oligi, pulseeris, suurenes ja vähenes pidevalt, oma lummusega tüdrukut enda ligi meelitades. Tüdruk tõttaski nüüd juba kiirelt kartulipõllu suunas. Tema plätud vetrusid ning platsatasid astudes vastu kandu. Viimaks oli ta jõudnud hiigelsilmale juba nõnda lähedale, et võis selle piirjooni selgelt aimata.

Tüdruk seisatas kõhklevalt, ainult tema silmad neelasid ahnelt tundmatut objekti. Aegamisi nihkus sillerdav silm ise talle lähemale. Paisus suuremaks ning kiirgas endast kõik vikerkaaretoonid välja. Seejärel vähenes taas ning jäi üleni hõbedaselt küütlema. Käis ere praksatus ja kummaline silm lõhustus laiali ning kadus.

Tüdruk seisis veel mõnda aega, kuid sammus siis viimaste loojangukiirte saatel kohani, kus hiigelpulseeriv silm haihtunud oli. Ta vaatas ainiti nüüd juba taas siniste silmadega maapinda, justkui midagi otsides.

Korraga välgatas tema silmis jälle roheline tuluke. Päike säratas maapinnalt vastu ning tüdruk kükitas ja korjas üles pisikese kahe hambaga hõbevõtme. Ta hoidis seda hetkeks oma sõrmede vahel ning peitis seejärel pükste salataskusse. Taevas õhetas roosalt. Hetkeks vaatas tüdruk veel tagasi ning lippas seejärel juba koduõuele.