Lumi on. Kõik teavad. Uurimus on. Kusagil aju tagasoppides. Edasilükkamine. Kümme-korda-päevas helistajad. Jõulud. Kirjutamised. Mõtted. Kokkusaamised. Naeratused. Väsimus naeratustest. Ja ikka soov neid näha. Tähti. Naeratusi. Salajasi pilke.
Kõige enam võrgutab see, mida kardad. Kontrastsus. Vastandlikkus. Midagi pole võimalik täiuslikkuseni täiuslikuks piiritleda. Ja miks peakski tahtma?
Olen laialivalgunud. Ja ometi intensiivsem kui väga pikka aega olen olnud.
Minus ei ole enam seda kõikehaaravat valu. Vahel ma igatsen seda.
Seda tunnete suurust.
Aga see tunnete suurus oli tehislik.
Ma näen rohkem. Näen inimesi, mitte vaid esmamuljeid. Näen unistusi, mis ei koosne teeseldud surmasoovist. Näen elu, mitte vaid olelust. Näen iseennast. Päriselt. Mitte vaid üht wannabe ennast.
Olen hakanud end leidma.
Ja see on metsikult hea tunne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar