Kas pole mitte hämmastav see, kui ühest küljest täiesti hargned ja no ei leia seda sädet ja üritad mõtteid ära viia ja kuidagi meelt lahutada ja see viib millegi hoopis muuni. Lööb särama, paneb elama ja enam pole üldse oluline, et kuskilt mujalt hargned. Tõesti pole, see pole isegi enesepettus! Ja sellel pole mitte mingit pistmist teiste inimestega. Hämmastav.
Jah, ma ise ka ei saa hästi aru. Ja ma ei taha täpsustada või konkreetseks minna. Lihtsalt...mingis mõttes on see kokkusattumus, et ühelt poolt halvasti, teisalt hästi. Aga tegelikult ei ole. Kokkusattumus. Sest üks pool viis teiseni. Ja tegelikult pole need isegi pooled. Ja tegelikult ei saagi ennast poolitada. Ja tegelikult ma olen omadega võimsalt sassis. Ja tegelikult...kuradi mõttekas postitus, loomulikult! ;)
...närin küüsi ja olen põnevil, et mis küll edasi saab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar