Võti 18. dimensiooni: 7. Poolkeel

Poolkeel mälus parasjagu haruldast tubakat, kui kuulis, et jäämäkke on tulnud sisenejad. Tema keskelt kiilanev pea jõnksatas end kohe üles ning silmad jälgisid teraselt halli sissepääsu. Talle ei meeldinud jää sees olla, ta vajas, igatses soojust. Kuid hetkel oli tähtis see, mida Hallituse ja tolle sõbraga peale hakata. Ta oli poissi juba kaua taga otsinud, juba jupp aega tagasi oli ta täiesti veendunud, et just Hallitus oli see inimene, kelle ta leidma pidi. See inimene, kes võis kõik ära rikkuda.

Võti 18. dimensiooni: 6. Panipaik

Nad olid jõudnud ühe kõrgema pilveläbija mademele. Artes tegi sellele tiiru peale, katsus esiukse kõrval seina, nii, et tema käsi läbis seda ja trummeldas midagi, mis jäi tema näppu. Selle peale kostus kerge kriiksatus. Artes liikus teisele poole maja ning viipas Hallitusele ja Ellile, et need järgneksid. Krätu juba tiirles tema pea ümber. Ehitise külje peal oli avanenud kahe ruutmeetri suurune maapinnal asetsev auk.

„Kas me peame siit läbi roomama?“ küsis Hallitus, vastust õieti ootamata.

Võti 18. dimensiooni: 5. Dimensioonid

„No tore on!“ hüüatas Elli voodile prantsatades tüdimuse ja pettumusega, „meilt pinnisid nad kõik välja ja ise, nagu näha, ei soovi mitte midagi valgustada. Egoism. Omakasupüüdlikkus. Ja kõik need teised vastikud sõnad.“

„Rahune maha. Esiteks ei pinninud meilt keegi midagi välja, sa ise olid nõnda lahke ja alustasid oma jutujärjega. Oleksid võinud piirduda vaid üldisega, aga ei, kus sa sellega!“

„Mida? Kas nüüd olen mina süüdi selles, et sina ikka veel teadmatuses elad? No tõesti,“ ta haaras oma voodilt padja ning viskas Hallitust sellega üpris valusasti. Poiss sai nööbikohaga vastu kõrvu.

„Kas ma seda ütlesin või? Sa oled ärritunud ja näed praegu igas asjas koletisi. Ja eelkõige oled sa väsinud,“ lisas Hallitus veidi leebemalt.

Elli turritas huuli ning viskas ennast pikali.

„Ma olen tõesti väsinud. Aga ikkagi, see ei anna mulle asu. Kuidagi halb maik on kogu sellel vardjate klannil juures. Ma mõtlen, et nad tunduvad ju jube kenad ja kõik, aga nad on ikka vist väga ettevaatlikud. Kontrollivad, mida kellele räägivad ja mida teevad. Täiuslikkusele pühendunud. Mulle ei meeldi täiuslikud inimesed.“

„Kellelegi ei meeldi. Ja ma ei usu, et nad oleksid nii täiuslikud. Esiteks oleme neist vaid kahega kõnelnud ja teiseks oli näha, et nad sattusid hetkelisse kimbatusse. Täiuslike inimestega seda ei juhtu, nad ei ole ju masinad.“

Sõnad laulule "Land of Frost"

2020. aasta suvel mõtlesin, et oleks äge kirjutada laulusõnu. 

Ja siis umbes nädal hiljem leidsin YouTube-st video, mille pealkirjas oli öeldud, et otsitakse loole sõnu. Muusika mulle meeldis, ise olid autorid seda klassifitseerinud sümfoonilise metalina. Mõtlesin paar päeva ja kirjutasin neile, et olen huvitatud loole sõnade kirjutamisest. Muusika autorid on ise itaallased ja tahtsid just ingliskeelseid sõnu, mis sobiksid loo tonaalsusega.

Saatsin umbes nädal hiljem oma algversiooni ning minu stiil sobis neile ja asusime koostööle, pidevalt kirju vahetades.

Mõned kuud hiljem ilmus demo versioon ning sealt veel hiljem Claudia Beltrame vokaaliga lugu. Nüüdseks on see avalikustatud ka YouTube-s!

See oli üks väga äge koostöö ja iga hetk olen valmis kellelegi taas laulusõnu kirjutama, küsi ainult!

Sõnad ise:

i am here as i have always been

inside the painting of your deepest loss

as stars are falling on the parting ball   

the shadows in your dreams shall be revealed

will you stay there searching for your fear

oh so so lost in this land of frost

the only sun to light the sky of moss   

will be the memories buried in the deep

to memory your path leads

truth will lie in memory

mirror of pain and dreams

veiled in a dark silent sea

will you find me inside this twilight lair

where a banshee calls in a soulful mourn

you search isles when it's seas i haunt 

black holes for eyes in beguiling stare  

i am here as i have always been

inside the fog and ruins out of mortal reach

you cannot see and will not dare to feel

the memory is here but drowned in tears

to memory your path leads

truth will lie in memory

mirror of pain and dreams

veiled in a dark silent sea

to memory

to memory

to memory your path leads

truth will lie in memory

mirror of pain and dreams

veiled in a dark silent sea

Maagiaklooster

Aprilli algul nägi ilmavalgust üks tükk aega tagasi kirja pandud fantaasialugu mõõgast ja maagiast ja kahest mehest, kes on vaenlased.

Kaanepilt Tõnu Rehelalt, toimetas Irene Õmblus.

Seda raamatut saab raamatupoodidest, Hea Tegu kirjastuse kodulehelt ja minu enda käest!

Tumedam poolus

Selline raamat ilmunud. Tegu siis ühe vana fantaasialooga :)
Kõige parem on hankida kirjastuse lehelt (neil on praegu fb sõpradele sooduspakkumine ka https://www.facebook.com/HTkirjastus/posts/143328894449199 ) Jõuab aga peagi ka raamatupoodidesse.

Võti 18. dimensiooni: 4. Vardjad

„Me oleme kohal,“ ütles Elli äkitsi lakooniliselt ning seisatas ootamatult. Hallitus vaatas ringi. Nad seisid tühja koha ees, lihtsalt augus majade vahel.

„Kas see võib olla …“ pobises Elli omaette ning uuris paberile kirjutatud aadressi ja tõstis taas pilgu tühjuse suunas.

Siis sähvatas valgus ning sillerduse helk liikus läbi õhu.

„See on varjatud!“ hüüatas Elli erutatult.

„Kena küll, aga kuidas me siis sisse saame?“ päris Hallitus mõrult. Tema tuju üha langes, „või oota, ma kuskilt lugesin selle kohta. See polegi valguspeegeldist nii väga erinev. Me peame lihtsalt leidma ukse, seda ette kujutama. Peab kasutama oma fantaasiat!“

Elli vaatas teda arusaamatuses: „Mismoodi me saame olla kindlad, et õigesse kohta läheme?“

„Peame lihtsalt katsetama, kas pole mitte nii?“

Hallitus tundis, kuidas ta põlema hakkab. Suletud silme sisse kerkis hoone, mis oli teistest täiesti erinev. See oli tasapinnaline, madal ja kõrge üheaegselt – korruste vahel oleks justkui ainult õhk olnud. Ta avas silmad ning nägi sama kujutlust ka ilmsi. Elli vaatas endiselt arusaamatuses ringi, mitte midagi märkamata.

„Sa pead ette kujutama! Ava oma süda ja lihtsalt, ma ei tea, vaata.“