Nad olid jõudnud ühe kõrgema pilveläbija
mademele. Artes tegi sellele tiiru peale, katsus esiukse kõrval seina, nii, et
tema käsi läbis seda ja trummeldas midagi, mis jäi tema näppu. Selle peale
kostus kerge kriiksatus. Artes liikus teisele poole maja ning viipas
Hallitusele ja Ellile, et need järgneksid. Krätu juba tiirles tema pea ümber.
Ehitise külje peal oli avanenud kahe ruutmeetri suurune maapinnal asetsev auk.
„Kas me peame siit läbi roomama?“ küsis Hallitus, vastust õieti ootamata.
„No tore on!“ hüüatas Elli voodile
prantsatades tüdimuse ja pettumusega, „meilt pinnisid nad kõik välja ja ise,
nagu näha, ei soovi mitte midagi valgustada. Egoism. Omakasupüüdlikkus. Ja kõik
need teised vastikud sõnad.“
„Rahune maha. Esiteks ei pinninud meilt keegi
midagi välja, sa ise olid nõnda lahke ja alustasid oma jutujärjega. Oleksid
võinud piirduda vaid üldisega, aga ei, kus sa sellega!“
„Mida? Kas nüüd olen mina süüdi selles, et
sina ikka veel teadmatuses elad? No tõesti,“ ta haaras oma voodilt padja ning
viskas Hallitust sellega üpris valusasti. Poiss sai nööbikohaga vastu kõrvu.
„Kas ma seda ütlesin või? Sa oled ärritunud ja
näed praegu igas asjas koletisi. Ja eelkõige oled sa väsinud,“ lisas Hallitus
veidi leebemalt.
Elli turritas huuli ning viskas ennast pikali.
„Ma olen tõesti väsinud. Aga ikkagi, see ei
anna mulle asu. Kuidagi halb maik on kogu sellel vardjate klannil juures. Ma
mõtlen, et nad tunduvad ju jube kenad ja kõik, aga nad on ikka vist väga
ettevaatlikud. Kontrollivad, mida kellele räägivad ja mida teevad.
Täiuslikkusele pühendunud. Mulle ei meeldi täiuslikud inimesed.“
„Kellelegi ei meeldi. Ja ma ei usu, et nad oleksid nii täiuslikud. Esiteks oleme neist vaid kahega kõnelnud ja teiseks oli näha, et nad sattusid hetkelisse kimbatusse. Täiuslike inimestega seda ei juhtu, nad ei ole ju masinad.“
„Me oleme kohal,“ ütles Elli äkitsi lakooniliselt ning seisatas ootamatult. Hallitus vaatas ringi. Nad seisid tühja koha ees, lihtsalt augus majade vahel.
„Kas see võib olla …“ pobises Elli omaette ning uuris paberile kirjutatud aadressi ja tõstis taas pilgu tühjuse suunas.
Siis sähvatas valgus ning sillerduse helk liikus läbi õhu.
„See on varjatud!“ hüüatas Elli erutatult.
„Kena küll, aga kuidas me siis sisse saame?“ päris Hallitus mõrult. Tema tuju üha langes, „või oota, ma kuskilt lugesin selle kohta. See polegi valguspeegeldist nii väga erinev. Me peame lihtsalt leidma ukse, seda ette kujutama. Peab kasutama oma fantaasiat!“
Elli vaatas teda arusaamatuses: „Mismoodi me saame olla kindlad, et õigesse kohta läheme?“
„Peame lihtsalt katsetama, kas pole mitte nii?“
Hallitus tundis, kuidas ta põlema hakkab. Suletud silme sisse kerkis hoone, mis oli teistest täiesti erinev. See oli tasapinnaline, madal ja kõrge üheaegselt – korruste vahel oleks justkui ainult õhk olnud. Ta avas silmad ning nägi sama kujutlust ka ilmsi. Elli vaatas endiselt arusaamatuses ringi, mitte midagi märkamata.
„Sa pead ette kujutama! Ava oma süda ja lihtsalt, ma ei tea, vaata.“
Kohe hakkas kehal soojem. Linna ümbritses helendav halo – see ulatus taevas kõrgele ja ning juba teel sammudes võis tunda selle mõju. Kummituslikku soojust ja valgust. Terve maa oli kaetud taoliste kuppellinnadega, linnast väljas elasid vaid mõned üksikud hulljulged inimesed. Inimesed, kes nautisid pika kasukaga külmas lumes sumpamist.
Kuid linnas oli soe ning valge ning linn pulbitses elust. Kuigi väljas lasuva pimeduse rusu oli siiagi jõudnud, siis sellegipoolest olid inimesed lustlikud ning üritasid elust võtta viimast. Nii hingelises kui füüsilises tähenduses. Enamike jaoks oli linn pideva ööelu sünonüüm, kuid leidus ka neid, kes peale töödki ei suutnud end vabaks lasta. Nagu ikka ja tavaliselt.
Hallitus silmas kõigepealt, ega nende riietus teiste seast liialt silma ei torkaks, kuid selle pärast polnud neil tarvis muretseda. Igal tänavanurgal võis märgata mõnd noortekampa, kelle seas oli pigem reegliks see, et kõik üritasid üksteisega karjuvalt vastuolulist riietust kanda. Nõnda sobisid Elli ja Hallitus oma paksude jaheda jaoks mõeldud rõivastega miljöösse just täpselt nii, nagu vaja: märkamatult.
Krätu peitis ennast valguse ja ülerahvastatuse eest Hallituse jaki hõlma alla. Poiss silitas teda kergelt läbi riide ning vaatas küsivalt Elli poole. Kumbki neist ei teadnud, mida järgmisena ette võtta või kus suunas minna.
Viimaks sulges Elli silmad ning pahvatas suure kiirusega välja: „Mevõimemuemajuurestläbiastuda.“