Vihm on minu aastaaeg

Kas keegi veel tunneb, et täna öösel on maagia õhus?

Imed tulid tagasi,

hingamine tuli tagasi,

karge ja särtsune.

Õhk on puhas ja täis ootust,

süda naeratab iga hingetõmbega.

Lendama?

Lendama.

Lendama!

Draakoni silmad säravad.

...ehk et

Süütasin jälle küünlad. Seekord koos soolaga.

Ja korrastasin ennast ja ruume.

Hea hea hea on.

Sügis on. 

Vihm on.

Maailmad langevad taaskord kokku.

Aitäh tahaks öelda. Kellele ei tea. Võib-olla endale.

Vingumine on ikka kole küll.

Aga ära ka ei kustuta. :)))

vahel võib

Kõik need raamid. ma ei uskunud, tõesti pole kunagi uskunud, et need raamid võivad ühel hetkel tõepoolest nõnda kohutavalt suruma hakata.

Ma ei ole kunagi pidanud ennast eriliseks piirideületajaks ja ega praegu ka päris sellist tunnet ei ole,

aga maailmade kokkupõrge on tunnetatav. 

Huvitav, siiani arvasin ikka, et "sa ei saa minust aru" on lihtsalt sõnakõlks. Ühest küljest ei saa keegi teist inimest lõpuni mõista, teisalt jälle on meil kõigil nii palju ühist, et korraks järele mõeldes peaks ju natuke ikka

mõistma. Et see on rohkem teismeliste käibefraas.

Ja ikkagi on inimesi, kellel see eesmärk, elu saavutus on nii paika pandud, et sellele mittevastamine näitab, et sa luuser oled.

Noh, võib-olla natuke olen ka.  :)

Aga minu point on selles, et mind ennast see ei häiri. 

Ja mille pärast see siis kedagi teist peaks häirima? 

Mul on omad sihid, 

need on lihtsalt veidi klassikalisest mudelist kõrvale kaldunud ja jäävad seetõttu vahel märkamatuks. 

Ah, mis ma ikka vingun. ei vingu. Sshh ja suu lukku. :)

Nagunii selleks energiat pole. 

Olen mujal. 

Loo sees.

...ära unusta, et sul endal on ka unistused...

sügise hall

Tuul kutsus mu välja. Nädal tagasi. Kiiges oli jälle elujõud ja rannas vihmase liiva lõhn. 

Ja ometi on nii vähe õhku.

Üks koht, teine koht, hingata pole ikka midagi.

Täiesti ilmselge, et asi on minus. Vajan keskkonna vahetust. Isegi kodus pole enam ruumi, seinad neelavad kogu õhu ära.

Ma tegelen sellega, jaa. Koha ja eluga. Aga ausalt öeldes kardan, et pean minema enne, kui kõik täiesti paigas on. Lihtsalt sest praegu on see punkt. Murdumiskoht. Et mida süda ütleb ja mida kaine mõistus. Sest kui ma praegu ei tegutse, siis rohkem võimalusi enam pole. Kõik need tagasi pöörduvad ringid on täis saanud.

Ja vihma sajab. Vihm ei valeta.
Küll aga külmetab taeva halliks.

Leitsak

Vahel tundub, et see maailm siin ongi fantaasia. Pole alati nii tundunud, viimasel ajal.

Kui kõik teised maailmad on täis kurbust ja valu. 

Ja siis näen ma hommikul helendavlinde...või päikest...või pilvi...ja on hea.

Ja mõneks hetkeks enam paremini ei saagi. 

Praegu on üks neist hetkedest. Täis soojust.
 :)

. . .

Olen pikalt kurb olnud. 

Kadunud ja leidnud ja kadunud jälle. Praegugi on maailm veidi ebareaalne.
Ja ajatu.

Kulgemine rohkem iseenda sees.

Oli asja ka või tulid niisama?

Mul on morbiidne fantaasia. Mul õde ütles seda kunagi ammu, kui ma talle esimest ja ainsat korda ühte oma lugu lugeda andsin. Õigemini, ta oli väljamaal ja ma saatsin talle kirja ja hetke ajel panin juurde ühe killukese... Oli küll morbiidne jah. :)

Muidugi, esimene film, mida ma kinos vaatama juhtusin oli Lõuad. Ma olin neljane. Ja teine oli vist E.T. See oli hämmastav film. Sest ma ei osanud ju inglise keelt ja lugeda kas ei jõudnud nii kiiresti või kirjatähti veel ei tundnud. Aga ma sain aru! Ja nii kurb oli ja nii ilus oli. (Ja hiiglaslik saba oli kino ees, aasta oli vast 91 või 92.)

Kirjutamisega jah... on nii, et see on päris minu. Miski, mis on ainult minu. Mida mitte keegi ei saa ära võtta. Praeguses punktis vist ei saaks ma enam ise ka sellega hakkama. Lood kummitavad kuni saavad kirja. Mõni tegelane vajab isegi mitut lugu. Kõik oleks tore, kui need kirja ka saaks... :)

Tegelikult mul asja ei olnudki, tulin niisama. 

Minust on viimaste nädalatega läbi käinud nii palju tundeid ja pesitsemagi jäänud, et et et ma ei tahagi sellest rääkida. 

Ja ma mõtlen, et vajan jälle üht draakonit.... :)