sügise hall

Tuul kutsus mu välja. Nädal tagasi. Kiiges oli jälle elujõud ja rannas vihmase liiva lõhn. 

Ja ometi on nii vähe õhku.

Üks koht, teine koht, hingata pole ikka midagi.

Täiesti ilmselge, et asi on minus. Vajan keskkonna vahetust. Isegi kodus pole enam ruumi, seinad neelavad kogu õhu ära.

Ma tegelen sellega, jaa. Koha ja eluga. Aga ausalt öeldes kardan, et pean minema enne, kui kõik täiesti paigas on. Lihtsalt sest praegu on see punkt. Murdumiskoht. Et mida süda ütleb ja mida kaine mõistus. Sest kui ma praegu ei tegutse, siis rohkem võimalusi enam pole. Kõik need tagasi pöörduvad ringid on täis saanud.

Ja vihma sajab. Vihm ei valeta.
Küll aga külmetab taeva halliks.