nakatajad

Vaatamata igasugustele ettevaatusabinõudele oskasin ma endale nohu külge haakida. See see on, kui igapäevaselt inimestega kokku puutud! :)
Jah. Ja selle tagajärjel olen ma üliemotsionaalne. Võehh, vastik. Kõik asjad on nii ilusad ja kurvad ja ilusad või kurvad ja nuuks-nuuks ajavad nutma. (kui mingil veidral põhjusel on jäänud mulje, et ma seda pidevalt olen, siis on see jummala vale! mul on tavaliselt selline ilus kristallpudel, kus hästi vanal ajal parfüüme hoiti ja sinna ma kogun, et ühel hetkel saaks ikka korralikult saluuti ning šampusekork lendaks pauguga)

Kas pole huvitav, kuidas tunned mõnd inimest aastaid ja aastaid ja pole temaga tegelikult kordagi rääkinud? Ja kuidas ta oskab siis ühel hetkel nii väga üllatada. Ja kas pole huvitav, kuidas inimesed on omavahel hoopis teistsugused. See on nii elementaarne, et suures seltskonnas on maskid jne, aga ikka on see ootamatu, kui ilusad inimesed tegelikult olla võivad. Kasvõi ainult hetkeks. Ja naljakas, kuidas see üks imepisike hetk siis meelde jääb. Kuidas kõik aastad täis tähtsusetut sõnavahetust kaovad, aga see üks hetk jääb nii väga kauaks kaasa käima.

Jah. Ma olin unustanud, kui pealiskaudsed inimesed oskavad olla. Ma olin unustanud, kui pealiskaudne ma ise oskan olla ja kuivõrd tüütu see on.
Ja kui vaevanõudev on jõuda selleni, kes ja milline on inimene inimesena, tegelikult.
Ja ikkagi pole ma väsinud üritamast. Ja see on kõige üllatavam. Jah. On. :)

Górecki

Väike vaheldus

Ma pean oma peas dialooge. Ilmselt teevad seda kõik. Ühe ja teise ja kolmanda inimesega. Ainuke probleem selle juures on see, et vahel läheb mul sassi, kas ma rääkisin oma juttu päriselt või toimus vestlus vaid minu peas. Kumbapidi see nüüd oli? Ja kõige hämmastavam on see, et vastus on päris tihti ootamatu, üllatuslik isegi mulle endale. Kunagi ei saa päris kindel olla. :)

Muidugi, asja ajab keerulisemaks see, et on ka igat sorti väljamõeldud tegelased, kes omavahel räägivad. Ja siis võib mul sassi minna, mis oli minu enda arvamus ja mis hoopiski selle või teise tegelase oma. Sest teps mitte alati ei lange need kokku. Mis siis, et mina peaksin justkui olema see ühendav lüli. Neil on omad elud ja arvamused.

Noojah. See selleks.
Igapäevane kool on mõnus. Kuigi mingil põhjusel on mul täna kõik lihased valusad ja külmetus vist hakkab ligi hiilima. Mõnus on ikka. Teadmisjanu on tore asi. Eriti kui see peale väikest uinakut taas üles ärkab!

...jah. see aasta sobib mulle värviline sügis...

Vana tõde

Sa võid tarbida alkoholi. Võid tarbida ükskõik mida. Ükskõik kellega.
Ja jõuda võib-olla piisa rõõmuni.

Aga õnne leiab ikka üles ainult enda seest ja siis, kui tead, kes sa oled.
Kui tuleb rahu.

Vana tõde.
Õige tõde.

Aga igaüks peab ise selleni jõudma.
Ei saa kedagi teist seda mõistma panna.
Saan soovida vaid ilusat teekonda selle hetke ja mõistmiseni.

Ja rohkem... ei tahagi öelda.
Mitte täna. Mitte praegu. :)

the voice

Tahtsin täna teetähisteni jõuda, aga nad ei kõnelenud. Küünal kustus ära. Tsiuhh! ja leek kadus. Ma polnud valmis. Sest minu sees polnud ruumi. Sest hõigub peas see lugu:



:)

Teisalt olen lugemislainel ka. Igat sorti raamatud järjest lähevad.
Ja liiga närviline, et midagi pikemat kirjutada, mis on ka põhjuseks, et kirja on saanud ebanormaalselt palju luulemoodi asju.
See on see kooli algus. Huhh!

Aga kõige peamine on loomulikult see, et mul on nüüd lühikesed juuksed. (enne ei olnud, nii lisainfoks või nii) ;)

Augustiöö

Hingan värsket õhku, pea kuklas, neelamas ööd.
Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti.

Maal.
Kuidas ma tahaksin osata!
Vise siia ja teine sinna, värvipritsmed.
Laialipillutud nagu peotäis liiva.
Pudemed tõmmatud pintsliga üle, et jääks paigale.
Ja isegi kõige hiiglaslikumad päikesed on nõnda tibatillukesed
kuskilt aegade tagant.
Kõnelemas.
Kõnelemas minuga.
Tähtkujud. Tunnen need ära,
kuid ei tea nimetusi.
Plinkimas ja ringi tiirutamas.
Iga korraga üha enam.
Justkui teaksid, et ma vaatan. Ja imetlen.
Edevad. Või lihtsalt
väga tähtsa sõnumi toojad.
Tibatillukesed ja suured,
kiulised lained ja jämedad kuristikud.
Taevas on põhjatu.
Sest seda polegi.
On vaid tuhmim ja eredam,
valgem ja tumedam.
Üks lõuend katab eelmise.
Ometi kumamas läbi.
Pilvede seest.
Udukogude tiivulistest joontest,
millele ulatuvad vaid noodid, mis on vaikus.
Vaikus ja alaline võnkumine.

Pööran, ammutan sügavikust.
Kildhaaval.
Korraks.
Näen ja neelan.
Selget sõõmu ja hetke.
Vaatan kui kaevu. Tagasi maailmaruumi algusesse.
Põhjatusse.
Ja ometi ringina taas minuni.
Sest lõppu pole.
Ja ilma lõputa pole ka algust.

Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti...


eile öösi

Ometi armastan ööd päevast enam

Aga sa tead - kõik see ilus või hea, mida teed,
ei saa mitte iialgi tasa tegema kõike, mis jääb sinu sisse.
See ei hoia, ei hoia meeleolu visklemise, valu või lihtsalt pisarate eest.
Ja nii tuim on tunnetus, et kirjutamine ei oma mitte mingit tähtsust.
Tuimus, hullem kui tühjus.
Ja ei suuda mõelda midagi ilusamaks, sest ajul tuleb hapnikust puudus.
Nii raske, raske on hingata.
Läbi seinte ronivad painajad ja lämmatavad, lämmatavad nii, et neist ei hooligi.
Las olla.
Las olla, ehk jõuab nõnda tundeni.
Jah. Ja kõik selleks, et järgmisel ärkamisel jälle
viksilt naeratada ja kanda oma lemmiknägu.
Ja uskuda sellesse. Uskuda nii võimsalt, et uus tagasilangus
annab veel hullema hoobi.
Lööb kinni ja ahmid, ahmid õhku, mida enam ammu ei ole.

Jumala eest, ära loe minu ridu, kui ei julge mu sisse vaadata!
Sest ma hoian kõik alles.
Iga räpase mõtte ja hulluksajava vea.
Ja sa ei tea enne, kui oled mul peas.
Ära loe, kui ei julge korrakski pilku heita.
Kaugemale ma nagunii ei laseks.


Ja tuleb uus hommik.
Ja minul ei olekski peale õrna peavalu midagi meeles,
kui poleks neid kirja pandud ridu.
Ja ma laulan. Jah, laulan:
"Juba linnukesed väljas laulavad..."

Laulan, sest usun jälle nii neetult võimsalt!



kunagi öösel :)