Zzzz-zärtz!

Olen ära õppinud täiel jõul naermise. Päriselt. Mitte sellise hullumeelse nagu filmides, mitte sellise südamest, vaid täie jõuga kopsudest, tervest kehast, kogu oma häälepaelte ulatuses, nii et terve õu kajab naermise. See juhtub ettearvamatult ja ootamatult ja lihtsalt naerab. Ma ei ole kindel, kas minu üle või minust välja.

Ok, tegelikult ma ei ole hulluks läinud, seda on juhtunud vaid paar korda ja maal, üksinda. Umbses linnas suudan end kontrollida. Kuigi tagasi tsivilisatsiooni tulek on väga kummaline tegevus.

/Kui läbi udu kuuled sirtsude tirinat ja täiskuu hõõgub helitutele piksenooltele vaatamata, siis tundub hetkeks, et kõik ongi paigas ja just nii, nagu peab. :)


(ps! Fakt, et mult endiselt küsitakse alkoholi ostes dokumenti, teeb mind õnnelikuks.

Puhkusel

...ehk teisisõnu - ärge mind otsige! (:

olen krimisõltlane... :)

Siis, kui

Vares lendas üle poriloikude. Siis, kui vihmast tilkusid piisad veepinnale. Taevas oli hall ja vaikne kahin liikus läbi südame. Pilved olid tehtud varjudest ning nilpsasid januselt päikese tuliseid leeke. Neelasid ja suretasid. Maailm pöörles ringi.

Tõeliselt? Kujuteldavalt?

Värvid hajusid ja külmusid lumeks, sulasid vihmaks ja kriimustasid silmi. Haiget tegi vaikus ja lõpmatuse haigutus. Õhuniiskuses olid liigutused keelatud. Elu keerles spiraalina. Õigetpidi, valetpidi, ettearvamatult.

Mälestustes? Väljamõeldises?

Taevas nirises pisaratest. Siis, kui kurbus veeres läbi soonte ja vares lendas üle poriloikude.

See pärineb küll eelmisest aastast, aga kas pole mitte ka praegu aktuaalne? (:

Täna öösel ootamatult ärkasin –
Üks kratt oli loata akna avan’d.
See muidu ehk polekski seganud mind,
Kui kihulaseparv poleks sisse sadan’d!

Üks pirin ja pinin vaid kõrvu kostus
Kord olid nad seal, siis jälle siin.
Nende vastu kaotajaks jäänuksin kohtus
Ning seepärast ründama asusin siis.

Ma taga neid ajasin säraga silmis –
Kuis hasarti küll sattusin ma!
Põgenesid nad ümber elektripirni,
Kuid minu eest pakku ei pääsenud nad.

Lõksu jäid minu peopesa sisse
Või seina ja sõrmede vahele.
Ise nad trügisid aknast ju sisse!
Kas oleksin pidan’d siis alistuma?

Laipade hunnik mu kõrval vaid kasvas
Mõrvarlik geen minus välja lõi
Ka südametunnistus kaasa tatsas
Ning vaimustunult käsi ta kokku lõi.

Lõpuks kui tapatöölt magama heitsin
Vajusin koheselt õndsasse unne.
Hommikul laibad vaid eest ma leidsin
Ning magusa massimõrvari tunde.

Tulevad ja lähevad

Inimesed tulevad ja lähevad. Mõni jääb pikemaks, mõni lühemaks. Mõni kaob lihtsalt ja kergelt, mõni kaob nii, et ikka see miski... kripeldab. Ja mõni tuleb nii, et algul mõjub halvasti. Või ei teagi. Või ei märka.

Mõni jääb isegi siis, kui tegelikkuses on lahkunud. Mõte ja tunne, mälestus, mis ei olegi mälestus, vaid midagi hoopis enamat. Mälestus, mis võib muuta sind ennast ja maailma. Või olla see ainus, mis ei lase muutuda.

Mõnda tunned lapse-east, mõnda loomingust, mõnda enam ei mäleta. Mõnda hoiad ja mõnda kardad.

Ise ka tuled ja lähed. Teiste elust ja enda omast, muutud ja pöörad tagasi, vahetad oma mõtteid ja tundeid, maskeerid ennast ja hoiad tagasi, lased vabaks ja kaotad piirid. Avardad iseennast seest ja väljast, maailma enda ümber.

Liikumine viib edasi isegi siis, kui suund on vale. Sest siis on võimalik mõista, et suund vale on ning pöörata õigele.

Tulevad ja lähevad. Jäävad päriseks mõjutama.

Võõrdunud

Võõrdunud arvutist, sõna otseses mõttes. Midagi head võib sündida ka haige olemisest, eks ole? Kirjutan pastakaga paberile, voodi taga on seitse juturaamatut, mida paralleelselt loen. Vanad hääd ajad tulevad meelde. Ja arvuti teen lahti sõna otseses mõttes konkreetse vajaduse tarbeks, isegi kõik sarjad on mul vaatamata! Ja ei huvita ka!
Ohh. (:
Juunist algab puhkus, siis lähen maale, kuni kool ka läbi saab, siis... Ei teagi, eks vaatab, kuidas maal olukord on. Võib-olla sinna, võib-olla Eesti peale laiali valguma. Igal juhul värskesse õhku!