Vastuseks kordumakippuvale küsimusele: millist muusikat ma kuulan? ;)

Your Theme Song is Back in Black by AC/DC

"Back in black, I hit the sack, I've been too long, I'm glad to be back" Things tend to get really crazy for you, and sometimes you have to get away from all the chaos. But each time you stage your comeback, it's even better than the last!

What's Your Theme Song?

Blogthings: Quizzes and Tests and Memes, Oh My!

You Should Play the Piano

You are a true music aficionado who loves many musical style and eras. You find music to be an escape. And you'd like to be relaxed and comfortable when you're making it. You're very innovative, and you have a unique way of knowing what may sound beautiful. There's a strong possibility that you could compose some of your own work songs quite easily. While you have a lot of creative energy, you are also serious and conscientious. Your musical talent needs time, practice, and lots of privacy to flourish. Your dominant personality characteristic: your painstaking attention to detail Your secondary personality characteristic: your natural tendency to be whimsical

What Musical Instrument Should You Play?

Blogthings: Free Quizzes for Everyone

Whimsical on jube lahe sõna, eks?

Procrastinating!

Hmm, jätkan seda veel... :))

Vahel on tunne

Vahel on tunne, et sind ei olegi olemas. Pole kunagi olnudki. Ja vahel jälle tahaks, et see nõnda oleks. Kellegi unenägu, kõrvalnihe pärisreaalsusest, täiesti tähtsusetu, sest päris-mina on kuskil mujal ja seetõttu ei oma üldse tähtsust, kes või milline ma siin olen.

Ja ometi oled ka sel juhul oluline, sest välja ei pääse. Ikka ringi käid selles reaalsuses. Teed otsuseid. Jätad nende tegemise elu hoolde.

Vahel tahaks, et maailm kokku kukuks, et saaks otsast uuesti alata.
Ja vahel närivad süümepiinad nõnda, et kuuled isegi seda, kuidas mobiililaadija töötab. Piniseb. Ei lase lahti. Sinust. Maailmast. Südametunnistusest. Reaalsusest, mis võib-olla on vaid murdosake suuremast pildist.

Vahel on tunne, et sina oledki see, kelle ümber maailm pöörleb. Minu enda maailm pöörlebki minu ümber. Ja vahel näed peopesal seda, kui tillukene sa ilmaruumis oled. Peaaegu olematu. Aga ometi tähtis osake.

Universumid on üksteise ümber põimunud, läbi kasvanud, eraldamatud. Kõik on tõde ja kõik on vale. Mitte miski pole olemas ja ometi - kõik on. Just nii nagu peab. Käegakatsutav või ettekujutatav.
Või kas neil kahel ongi üldse vahet?
Miks me tahame vahet teha?

Mitte miski pole võimatu. Mis tähendab, et ka võimatu pole võimatu.
On see ummikseis või kõikide võimaluste korraga avanemine?

Vahel on tunne, et mõtted on elusad ja meie oleme nende kujutlusvõime vili.

Ja vahel on ettekujutus tee iseendast välja pääsemiseks.

Teadus = kujutlusvõime

Teadus on piiritletud kujutlusvõime piiridega. Lack of imagination.
Eeldatakse, et elu ei saa eksisteerida ilma veeta.
Miks?
Sest elu Maal seatakse standardiks. Aga kui see hoopiski erand on? Ja sellepärast ühtegi vallutusplaanidega tulnukat siia ei tulegi (mis sest et kaart on ilmaruumi saadetud), et nad lihtsalt sureksid selles keskkonnas ära. Võib-olla nende jaoks on loomulik radioaktiivsus ja happevihmad ja mürgised gaasid. Tuli ja õhupuudus.

Selle pärast ka kirjeldatakse tundmatuid tegelasi ikka Maal elutsevate põhjal. Nagu šabloon.

Me lihtsalt ei suuda ette kujutada seda, mida me mitte millegagi võrrelda ei saa.

Äratus

Ma olen rahulik inimene. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mitte miski mind ei kõiguta, ärrita või vihale ei aja. Et ma teiste arvamusest ei hooli. Mõjutab. Kindlasti. Aga ma ei tee sellest välja. Üldiselt ei tee ma pea mitte millestki välja.
Ma mäletan, kuidas üks tüdruk mul koolis patsiga jändas. Mingi kontsert oli aulas ja ta istus mu selja taga. See ei kõigutanud mind üldse. Asi lõppes sellega, et tema läks närvi, et mina närvi ei läinud. Päris naljakas. :)

Muidugi, kui nüüd järele mõelda, siis esimeses klassis virutasin ühele rusikaga. Peale seda olen ehk liiga ettevaatlik. Eks kõigel on põhjus jah.

Hakkan vist vaikselt järje peale saama, kooliaeg varsti käes... Sarjad kõik vaadatud ja viimasest viskipudelist ainult natuke jäänud. Jep.

Sillaalune tilkus alkoholisegust.
Viskist ja rummist,
džinn joodeldas end tagasi pudelisse, jättis soovid täitmata ja
sügis looberdas elu vanadesse roobastesse.

Ärkan vaikselt ülesse.

Just a reminder

LIhtsalt meeldetuletuseks! :)

Naerata!

Ma tahaksin siia midagi hästi ilusat kirjutada.

Kuidas asfaldile on kirjutatud oled täna nii ilus :)

Kuidas kuu magnetina tõmbab, mis sellest et paistab silmale väike ja mitte päris täis.

Kuidas kurblikud vihmapiisad ninale sajavad ja silmadesse naeratuse toovad.

Kuidas teistpoolt seina kostuv norskamine nii koduselt ja turvaliselt kõlab.

Kuidas harvadest pilkudest sünnib vaade, mis näeb hinge.

Kuidas lihtsalt olemine südant ei piina, vaid hoopiski rahustab.

Need hetked tunduvad nii harvad, aga tagantjärele ainuvõimalikud, kallid ja imelised.

Ilu ei saa paberile panna...

Tahaks nii väga kirjutada kaunist luulet
sellest, kuis vaid armastuses kohtuvad huuled
ning kuidas laulevad õied puhkevad puudel,
kui embuses on hingi ühendavat puudet.

Tahaks nii väga, et luule puudutaks hinge
nagu imelisel hetkel kohatud ingel
või hoolivate käte poolt vormitud kringel.
Nagu videvikutund, mil unustad pinge.

Tahaks nii väga kirja panna puhast ilu,
mida näed, kui jälgid kevadise taeva pidu
või maasikatest moodustuvaid pärliridu
kui päiksekiired vallutanud metsavilu.

Tahaks nii väga panna paberile õrnust,
seda sulgpehmet helluseks muudetud uljust.
Siidset köidikut, mis hoiab eemale kurjust.
Sulnist headust, mis õigel hetkel võtab võimust.

Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema.
Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema...
(27.03.2006)