Ma tulin täna siia.

Tahaks põgeneda. Vist. Ma ei oska enam isegi oma valesid üles loendada.

Armastan? Ei armasta? Juba väiksena küsisin karikakardelt küsimust sedapidi. Ehk ongi nõnda loogilisem, oma tundeid ära tunda saab mõnikord vist ainult tagantjärgi.

Tegelikult ei tulnud ma siia kõnelema, tulin teetähiseid lugema, aga oli vist tarvis hingata.

*

ma vist olen kirja pannud 
mitu küünelakist kantud luuletust
sinine
ilu on saamas kinnisideeks
lasuriidine ja pragunev
...
kurbus on alati olnud mu sõbraks
täis värve ja erksaid huuli
ja silmi
neid neetud silmi 
mida vaevalt veel ära tunnen
ses võrratus vales ja vaikuses
pühendan ülejäänud elu
ilule

*

See aasta kuulub ilule ja nõidadele.