Ma kuulen sind

Ma tunnen sind.
Tean, kuidas sa vaatad ja mõtled täpselt sama.
Tean sinu tundeid.
Ma tean, kuidas sa igal õhtul ootad, et tuleks ometi öö. Kuidas igal ööl ootad hommikut.
Ja unesid. Unenägusid. Nägusid, mida ilmsi on liialt raske enda sees kanda.
Kuidas nad kriibivad ja haiget teevad.
Ja unes hingavad sinust välja.
Kuidas ärgates hammustad patja või sulged silmad ja tajud, kuidas rahu voogab.
Võngub läbi rakkude.
Ma tean, mida sa mõtled enda kohta.
Ma tean, mida sa mõtled minust.

Ma tean, kui raske on mõista ja tean,
kui raske on olla eemal, olla teiste seas, olla sina ise.
Naeratada ja kuulata, rääkida kui mõtted jooksevad hoopis mujal,
kui komistad iseenda otsa ega suuda ühest hetkest välja saada.
Väljuda ühest kujutluspildist, milles on kõik sinu kramplikult kinni hoitud saladused ja valud, valed ja selgused.

Ma tean su mõtteid ja tundeid, sest me oleme sarnased isegi siis,
kui erineme rohkem, kui ükskõik kes teine.
Need varjud ja tumedus.
Valgus, mis vaid hetketi, korraks end näitab.
Ma tean, sest ka mina oskan tunda sama.

Ma ei vaja meelemürke, et seda mõista ja näha.
Ma vajan vaid seda, et sa olemas oleksid.
Et ma ise olemas oleksin.

...tantsusamm ja naeratus...

Vaadates viimaseid inimeste muusikasoovitusi tuleb tahtmatult tunne, et kõik vajavad aeg-ajalt midagi ilusat ja head.

Kevade ärkamine südames.

Tantsime õhulistel pilvedel kergelt,
kergelt varbaotsaga oma unistustelt tõuget saades.

Ja peopesades õitsevad lilled, sätendavad ja vihmalõhnased.


...pai, ilus hingele, kingitus teile :)...

...see esimene...

Täna hommikul läbi Toomkiriku kõndides jõudis mulle äkitselt kohale, et Ronga lugu on läbi. Kirjutasin eile tõepoolest lõpuni. Mulle isegi meeldis see, mis lõpuks esile kerkis. Temaga on veel vaja palju tegutseda, aga Ronga lugu on läbi! Esimest korda ei naeratanud ma tagasi "olevikku" astudes. Täna hommikul.
Muidugi ootavad juba ammu teised lood, mida ma ka aeg-ajalt lõõtsaga hõõgvele olen puhunud ja ma olen kindel, et Rongal tuleb kuskil episoodiline osa, aga ikkagi.
Täna jõudis see kohale! Saladused on päevavalgel! Natuke kurb ja natuke hea tunne, nagu ikka millegi lõppedes... Aga ta oli esimene tegelane, kellesse ma tõepoolest armusin!

Tänase päeva veedan lugedes. Viimasel ajal olen (taas)avastanud need kuldsed Kunsti ajalooraamatud. Ajaloolistest isikutest siis. Ma olen juba väga ammu tahtnud neid lugema hakata, aga nüüd siis jõudsin selleni. Ja täna kavatsen ainult seda ka teha. Aga ega päev ei küsi ja võimalik, et hoopis mingi muu tunne jookseb sisse! :)

Kummaline, et ilm on minu jaoks järsku liiga palavaks muutunud. Mulle nii meeldis eelmine nädal - värske ja sädelev kevad. Aga suvega pole ma veel harjunud - väljas mõte ei taha töötada.

Ohhh, aga ilus on ikka! :))

Pargipingihooaeg

Miks on pargipingid nõnda maagilised? Kutsuvad, kui oled õnnelik ja kutsuvad, kui oled kurb.
Ja ilusamaks muudavad alati.

Ainult natuke nukker on tõusta ja edasi minna.
Astuda välja sellest jälgimistsoonist ja oma pastakad-paberid kokku korjata, mõtted kaasa võtta ja lasta neil edasi lennelda.
Ikka ise nendega kaasa, jälitama ja uudistama.

Võrgutavat vihma lõhna otsima.

Kevad! (varbaotsast juukseaurani)

Ma ei saa öelda midagi uut. Ehk teiste sõnadega - kõik mu viimased postitused räägivad ühte juttu ja see ei ole ka praegu muutunud.
Nüüd on lisaks minule ka väljas kevad, vähemalt hetkel. Ja kass sai eile künnipäeva puhul esimest korda välja. Ja kohv maitseb nagu hapuksläinud sügis ehk siis alanud sidruninaeratus ruulib! (huvitav, kas tänapäeval sellist sõna veel kasutatakse...peale minu muidugi)

Jah.
Ilus on.
Kevad on!

! ! !

We try to live responsible logical lives, but we can't tell our hearts
what to feel.
Sometimes our hearts lead us to places we never thought
we wanted to go
and sometimes our hearts can be the sweetest gentlest things we have.
Sometimes our hearts can make us feel
miserable, angry, excited and confused
all at once.

But at least my heart is open and i'm writing again.
I'm dealing.

I'm breathing.


-Roswell S2 E16-

Kummitaja