Olen üksinda küünlaid süütamas. Maailm on nii vaikne. Isegi kuu jääb maja nurga taha.
Läbi mitmekordse aknaklaasi on peegeldusel mitu külge. Näen ma ennast või aevastavaid tänavalaternaid? Jalgrattad on kevadekuulutajad, aga miks nad nõnda helendavad?
Ja akendel on kardinad. Roosad, rohelised. Valgus kumab neist läbi. Ma tahaksin jälle näha neid lugusid mis sinna on varjule pandud. Rääkimata lugusid ja väljamõeldud kujutluspilte. Aga täna olen ainult mina, üksinda. Ilma oma kallite tegelasteta. Ilma kihiliste maailmade ja vardjateta. Täna ei ole igapäevaelu kaheksateistkümnendas dimensioonis. Ma tunnen end nii alasti.
Küünlalaterna sees on augud, seinte sees on augud. Elude sees on augud. Lekivad. Mõtteid ja tundeid. See on korraga vist nii hea kui ka halb.
Istun pimedas küünlavalgel ja loendan kivikesi laternapõhjas. Need on mu enda korjatud, üle Eesti kokku tassitud. Auguga kive enam ei ole, need kandsin katki. Olen võimetu loobuma oma kallist varast? Lilla istus vangitornis…
Mina ei istu. Ja ikav oota pole mul ka.
Enamik kividest on Hiiumaalt, see oli mu parim ekskursioon.
Vahel on mälestused värvitud, ent vahel kirkamad kui kevadine päike. Ülevärvitud? Torkavad järsku sisse ja nii valus on. Keset tänavat. Ja seisatad. Ja ütled valjult midagi naerulagedat. Või siis naerusuist. Isegi terve keha võib olla naerust nii täis imbunud, naerda nii, et terve maailm kajab.
Vahel on mälestused nagu trepiastmed. Üks väike detail, see punakas lõigatud viiluga kivike viib järgmiseni. Ja edasi ja edasi. ja järsku olen kraavipõhjast suurveelauda koukimas ja silda ehitamas. Ajas viisteist aastat tagasi. Ämblikest pahu sõnu rääkimas. See oli ainus kord! Nagu see teadmine aitaks. Ainus kord! Aga ikka… kõige valusam on, kui oled ise midagi halvasti teinud.
Ja ma kardan. Kardan nii väga meenutada neid nelja aastat, kui mitte midagi ei kirjutanud. Sest valede kaasastassimine on üks hullemaid mälestusi. Kui see veel ongi mälestuseks saanud?
Näen läbi laterna oma silmi. Klaas tõmbab need säbruliseks ja leek tumedak. Kas mälestus on rännak minevikus? Suled oma silmad ja näed pilte. Aga ei, need pole ju kunagi samad. Pisiasjad erinevad, siuglevad üksteisest läbi ja kassipai asemel on äkki hoopis tiigriküünis või elevandilont. Või mäletad nõnda, sest tol hetkel tundsid just nii.
Tajud.
Tajumine on hookuspookus.
Üle silla kõndides hoian alati kätt käsipuust natuke kõrgemal, otse selle kohal ja vaatan tumedasse, rohekasse vette. Nagu klaas. Säbrutab. Ja pimedas läidetud tuled muudavad selle tumedaks. Ja ma tajun. Seal olemist. Ja ma tajun silla hingamist. Ja ma tajun, et jään nõnda alati. Tahangi vaadata vett ja tajuda ümbritsevat, vaadata enda silmi ja tajuda iseennast.
Ma ei jää. Aga tunne jääb. Ja see polegi igatsus. Pigem teadmine, et see kõik on minuga alati kaasas. Sild ja vesi. Käsipuu, latern, küünlaleek. Mina ise. Kõik need tunded ja mõtted on alati kaasas, ühe silmapilgutuse kaugusel.
Ma istun aknalaua taga ja kirjutan laternavalgel. Maailm polegi enam nii vaikne, temas on muusika. Ta on täis sõnu, mis sosistavad ja mõtteid, mis räägivad. Unistusi, mis vaatavad otse mu sisse. Tundeid, mis võnguvad minu seest neile vastu.
Ja sellistel vaikusega kõnelemise hetkedel ma ju näengi haldjatulesid ja maailmade vahelisi sissepääse. Kuidas peegelmaailm võib olla päris ja küünlaleegis elavad tulisilmsed džinnid. Valvavad. On seotud ühe inimesega. Ja sinises alarmtules pikakoivalised sinilinnud. Ja tegelikult elavad nad kõik minu pastakatindi sees.
Aga täna olen ma üksinda. Sest küünlaleek soojendab südant. Ja mul on unenäoliselt hea olla. Lihtsalt istuda küünlavalgel ja vaadata aknast välja.
...17.03.2011 õhtul aknalaual laternavalgel vaadates ja kirjutades...
Aitäh, Gerda!