Üksi, varuks ainult tuhmuv mälestus, pidin ma kuidagi tagasi võitma asjad, mida ma kunagi tundsin nagu omaenda keha osa.
/---/
kulus aastaid, enne kui ma seda taas oma veres tuikumas tundsin või teadsin juuksekarva täpsusega, kus silmapiiril tõuseb või loojub kuu või päike, mida ma uuesti tervitama õppisin. Hilja öösel, kui majarahvas mu ümber magas, uurisin ma jälle tähti, lastes nende mõjul oma veres liikuda, tähed aga tiirlesid ja pööritasid mu ümber, kuni minust sai ainult telg liikumatul maal, minu ümber ja kohal keerleva tantsu, aastaaegade spiraalse kulgemise keskpunkt.
(Bradley, Avaloni udud)
Võtsin taaskord omaks musta. Seekord tõeliselt, üdini ja lõpuni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar