Ma tõesti mõtlesin, ma tõesti mõtlesin et ma ei kirjuta. Et sel sügisel ma EI kirjuta. Et ma pühendun kõigele muule. Et ma olen igapidi hästi tubli. Ma TÕESTI mõtlesin, et ma ei kirjuta.
Kui naiivne võib üks inimene olla!?!
Nagu ma poleks juba varem selle olukorraga kokku puutunud. Nagu ma ei tunnekski ennast.
Ja praegu...
Ma kardan, et ma olen liiga sügaval sees, et mul üldse oleks õigust MÕELDAGI, et ma ei kirjuta.
Painajad. Kummitajad. Lood. Tänavalaternad.
Ma lämbuksin ära, kui nad kõik enda sisse jätaks. No tõsiselt!
Sõltuvus on raske haigus?
...ja mul on tunne, et olen siin liialt isiklikuks läinud...
2 kommentaari:
Hehe. Mind ajas see postitus naerma. Või et mõtlesid, et ei kirjuta.
Ma tsiteeriks:
"Aga miks sa kirjutad?"
"Aga miks ma hingan, joon ja söön?"
mind ennast ajab ka naerma!
Postita kommentaar