Jälle see õhtu

Just sellel pingil ma istusin ja mõtlesin, et kunagi kirjutan loo tüdrukust, kes istub pingil ja ootab. Iga päev kohtub ta erineva inimesega ja näitab, kui ilus on elu ja kuidas olla õnnelik.

Nõnda ma mõtlesin, aga tegelikult ei olnud minus seda õnne, mida välja kirjutada.

Sellest on nii palju aega möödas. Ja ometi vaid mõned aastad. Aga tunded ütlevad, et aastakümned. Ja kui palju on veel ees. Aega, mida ei saa peatada. Aga mis ometi on nii mitmeski mõttes mitmesuunaline.

Minus on mingi kummaline mõistmine. Armastus? Ma ei tea. Aga ei suuda ka ette kujutada midagi, mis seda muuta võiks.
Eelmisel aastal andsin oma elu parima ja ühtlasi ka ainsa uusaastalubaduse. Ma lubasin olla siiram. Ja vahepeal ma kahtlesin selles mõttes, aga praegu olen palju õnnelikum. Tahaks ennast tänada, et ma tõepoolest seda tahtsin.
Sest igaks tundeks peab olema valmis. Ainult siis mõjub ta õigena. Iseendana. Kuidas saab olla kellegi teisega, kui enda sees pole olemas vastust küsimusele: Kes ma olen?

Tunnen, et olen praegu liiga ilus ja naiivne ja unistav. Ja et see olengi mina ja mul on selle üle hea meel.
Ma olen elu jooksul mitu korda muutunud, ise ennast muutnud, aga praegu on see õige tunne. Ma olen nagu jälle viisteist. Aga seekord selle üle õnnelik.

Ja ma ahmin õhku, sest kõige selle jaoks, mida tahan väljendada, ei leia ma sõnu. Võib-olla neid polegi.

Lihtsalt.... Vaadake, kui ilus võib olla maailm, kui enda olete terveks teinud.

26. märtsi õhtul

...ilmselt ma kordan ja kordan ennast, aga noh, nii lihtsalt ongi...